Kolmanda rõdu lapsed

Et seda taasiseseisvuspäeva väärilist peamiselt venekeelsete poliitikute tagasivaadete kogumikku Eesti-keskseist raamatupoodidest ei leia, on mitmeti kõnekas.

Juba raamatu sissejuhatuses tõdetakse, et Eesti taasiseseisvumise käsitlustes pole mainitud «paljude mitte-eestlaste nimed ja nende ennastsalgav tegevus. Neist totaalselt vaikitakse. Lisaks kõigele on tolle aja perioodile pühendatud dokumentaal- ja kroonika-filmidest arusaamatutel põhjustel läinud kaduma nii nimed kui kroonikakaadrid, kus just mitte-eestlased esinesid [ ].

Vene keelt kõnelevatest poliitikutest leiavad kajastamist ainult need, kes tegutsesid Interrindes, Töökollektiivide Ühendnõukogus (TKÜN), kes protesteerisid Eesti suveräänsuse, riikliku sõltumatuse, rahvusliku sümboolika, stalinliku deportatsiooni avalikustamise jne vastu» (lk 13).

Kuna Eesti ajalugu on kirjutanud peamiselt need, kes on sõna «eestimaalased» kasutamist pidanud peaaegu et rahvuslikuks reetmiseks ja järjekindlalt kinnitanud, et näiteks Rahvarinnegi polnud rahvuslik liikumine(!) (Sirje Kiin), siis pole midagi imestada.

Vähegi kriitilist arvamust näiteks raamatu «Teine Eesti» kohta on ka ajaloo-eriala ajakirjas või kultuurilehes võimatu avaldada. Nii ei jäänudki muukeelseile eestimeelseile muud kui see «tühimik» Kanada(!) suursaatkonna abiga täita.

Ometi etendasid kogumiku autorid nagu Mihhail Bronštein Viktor Palm, Rafik Grigorjan jt Eesti iseseisvumises silmapaistvat osa. Tõsi, raamat võinuks olla palju esinduslikum! Kahju ka, et artiklitele pole lisatud ühtegi dokumenti, vahefotosid, väljavõtteid intritega vaieldes infarktiga kokku varisenud Rem Bljumi päevikuist jne.

Taassünni tundmatud

Tagatoakeskne ajalookirjutus, mis teenib päevapoliitikat, jätab meid provintsi. Viktor Palmi, Rein Veidemanni, Leonid Stolovitši jt tagasivaated aga kinnitavad veelkord, et rahvuslikus vastupanus ja Eesti taassünnis etendasid Tartu Ülikooli Pätsu-aega konserveerivate ajaloolaste kõrval just demokraatlikku mõtet kinnitavat osa ülikooli mitte-eestlastest ühiskonnateadlased.

Rahvarinde algatajad kandsid edasi opositsioonivaimu, mis kujunes 1960ndate aastate ülikoolis. Rahvarinde Tartu osakonna ühe osa järjepidevus nn Tartu Kevadega on erakordne. Tartu vabamad olud võimaldasid neil arutada ja arendada impeeriumi-kriitilisi ideesid.

Tartus pelgupaiga leidnud eestivenelastest, eestiarmeenlastest, eestijuutidest (keel tõrgub kasutamast sõna «muulased», mis automaatselt asetab nad mitte-meie hulka) said nõukogude okupatsiooni ajal meie maa patrioodid.

Teiselt poolt vahendasid nad ääremaale sotsiaal- ja kultuuriteaduste vaimu, (Kon, Levada jt), ilma mille toeta Eesti sotsiaalteadused poleks niipea jalgu alla saanud. Moskva ja Leningradi rahvusvahelise diasporaa vahendusel Tartusse ulatunud Lääne ideed moodustasid selle intellektuaalse baasi, millele toetus 1960. aastate ülikoolis alanud «Tartu Kevad».

Küpseva revolutsiooni tulevad liidrid Marju Lauristin, Siim Kallas, Jaak Allik, Rein Veidemann jt olid ju Bronšteini, Lotmani, Bljumi, Stolovitši jt õpilased. Viimaste sidemed Sahharovi, Medvedjevi jt vene dissidentidega hakkasid kandma nähtavat vilja.

1980. aastate lõpul sai Tartu Rahvarinde ajalehest «Tartuskij Kurjer» foorum, mis võimaldas Moskva demokraatidel kirjutada sellestki, millest impeeriumikeskustes veel ei lubatud.

Interrinde konspiratsiooni teoreetikud ründasid Tartu algatust kui vabamüürlaste ja sionistide vandenõu, teistel jälle on vabamüürlaste asemel KGB. Mittekodanikele avas võrdseil alustel poliitiliseks osaluseks ukse vaid Rahvarinne – iseseisvusliikumise demokraatlik foorum.

Need, kes seda ei suutnud endale allutada (Laar, Endre, jt), on võtnud väita, et KGB lõi Rahvarinde selleks, et Eesti iseseisvumist takistada. Ka see raamat ei toeta seda luulu.

Venekeelsete Rahvarinde aktivistide suhted KGBga olid aga vähemalt teravad. End «suutükiväelasena» algatusrühmas kirja pannud KGB jälitatud Juri Lotman nagu ei sobi sellesse pilti. Otseselt KGB tööriistana esitatud Moskva professor Kurašvili oli Tartu opositsionääri Rem Bljumi mõttekaaslane.

Tartu eelkõige venekeelse Rahvarinde tiiva ründamine Interrinde poolt kinnitab selle sugulust teiste KGB loodud Pamjati-laadsete organisatsioonidega.

KGB tollase juhi Vladimir Tšebrikovi ametissepandud analüütikud kandsid Moskvale ette, et «uued ühiskondlikud struktuurid nagu Sajudis ja rahvarinded on seadnud eesmärgiks täieliku lahkulöömise NSV Liidust ja kapitalistliku ühiskonnakorra taastamise».

Anti ka konkreetseid juhtnööre küsimuse võimalikuks lahendamiseks. «Ettepanekute iseloomus pole erilist kahtlust – üsna suure tõenäosusega oli jutt «mitteformaalide» jõuga mahasurumisest,» järeldab Rosenfeld (lk 124).

Ajaloo valikud

Need, kel olid suured teened mitte ainult intrite tõrjumisel, vaid ka ülddemokraatliku mõttelaadi levitamisel, «unustati» ära mitmetel põhjustel. Mitmete selleski raamatus minevikust kokkuvõtteid teinute kujutlus mingi «post-nõukogude» ruumi säilimise soovitavusest ja positiivsest rollist (Rosenfeld, Bronštein) oli illusioon.

Moskva algatuste kasutamine demokraatlikuks revolutsiooniks oli vaid teatava hetkeni kooskõlas Eesti rahva objektiivsete huvidega. Rahvarinde eestikeelse ja venekeelse tiiva dialoog murenes. Eesti okupeerimise faktist sai aastail 1990 – 1991 iseseisvusvõitluse peamine nurgakivi.

Eesti tulevik oli mõeldav vaid kui rahvusriigi heanaaberlik suhe Venemaaga. Venemaa poliitika ei jätnud selleks palju võimalusi. Mitte-eestlaste identiteedikonflikt kasvas ületamatult suureks.

Mittekodanikud seisid raskete valikute ees, nii nagu ka rahvuslik revolutsioon. Postkoloniaalse Eesti ühiskonna «ühtekasvatamise» asemel ohverdasid rahvuspopulistid pragmaatilise strateegia võimumängudele.

Raamatust vaatab vastu kibestumus. Kuid praegu ei saa Rahvarinde Tartu aktivistidest rääkida kui ««laulva revolutsiooni» kaotajatest». Tõsi, Eesti iseseisvumine ei toimunud perestroikalaste stsenaariumi järgi – «evolutsiooniliselt», postsovetlikku ruumi säilitades (Rosenfeldi termin).

Golikovile, Bronšteinile, Grigorjanile jt jäi peaministrite ja suursaadikute nõunike, abide jne roll. Ida suunal oleks neil olnud kindlasti enam võimalusi. Eesti pöördumine ja läbimurre Läände oli lõpuks kõikide võit. Eesti staatus Putini-Venemaa lähivälismaana poleks olnud kellegi huvides, välja arvatud ehk «intrid».

Meie lähiajalugu pole «tõeliste eestlaste» ja rahvareeturite võitlus. See oli protsess, milles õnneks teostus üks parimaid ja tollal väga vähe tõenäoseid võimalusi.

Raamat

Rafik Grigorjan ja Igor Rosenfeld (koostajad)

«Iseseisvuse anatoomia»

Tartu – Sankt-Peterburg: Kripta, 2004