Keelestrateegia kriitika on ebapädev

Kriitika tulu olnuks suurem, kui retsensent arvustanuks valitsusele esitatud strateegia projekti, mitte eelvarianti.

Igasugune kriitika vabariigi valitsuse poolt 5. augustil heaks kiidetud keelestrateegia kohta nõuab vastust ning Mart Rannuti (PM 17.08) poolt tehtu eriti, sest dotsent Rannut on algusest lõpuni kuulunud strateegia koostanud Eesti keelenõukogusse. Tõsi, ta on selle 18 liikmest ainus, kes 9. jaanuaril haridus- ja teadusministrile üle antud tööle alla ei kirjutanud.

Keelestrateegia on pika töö tihedasse teksti pandud tulemus. Seetõttu ei ole selles ei võimalust ega vajadust lahti kirjutada kõike seda, mis on olemas strateegia aluseks oleval ja trükis avaldatud enam kui tuhandel leheküljel keeleolukorra kirjeldusel ning analüüsil (ametlikud lisad).

Strateegia eesmärkide konkreetne elluviimine on aga tegevuskavade küsimus, kuhu kuuluvad loomulikult nii tegijad, tähtajad kui ülesannete täitmise määra näitavad indikaatorid.

Arusaamatused

Strateegia sissejuhatuse kohta tehtud märkustele vastamine on raskevõitu, sest mingitest eelistustest ei ole juttu ei pealkirjas ega tekstis. Samuti ei esitata seal ei põhieesmärki ega põhiseisukohti. Tõsi, need on olemas strateegia kolmandas osas seoses eesti kirjakeele avaliku kasutamisega.

Et arengustrateegia peab vältimatult tagama keele arenguvõime (keele maine, uurimis-, õpetamis-, korraldamis-, järelevalve jt institutsioonide kaudu) on iseenesestmõistetav. Samuti nagu seegi, mida tähendab heatasemelisuse taotlus tänapäeva anglitsismidest ja segatud stiilidest kubiseva või otseselt arusaamatu avaliku keelekasutuse taustal.

Raske on pidada heatahtlikuks viidet eestikeelse kooli unustamise kohta. Kooliproblemaatikale pühendatud osa strateegias algab järgmiselt: «Haridus on keele arengu ja positsiooni tagamise põhivahendeid.»

Arusaamatu, miks on Rannut strateegias nimetatud 11 eesti keele arengu negatiivsest taustategurist esile tõstnud just kolm ning kas ta nendega nõustub. Millegipärast libiseb ta aga üle näiteks terministandardimise vähenemisest, spetsialistide ebapiisavast erialakeele oskusest, muulaste keeleomandamisraskustest jm.

Raske on mõista sedagi, miks soostub retsensent keeletehnoloogia kuulumisega strateegia võtmevaldkondade hulka, välistab sealt aga keele uurimise. Nii keeletehnoloogia, keelekorraldus kui ka keeleõpe saavad olemas olla üksnes tänu keeleuurimisele.

Ei saa nõustuda väitega, et strateegia on minimeerinud kokkupuuted ühiskonnaga. Selle vastu räägivad nii strateegia koostamisprotsess kui ka ülesannete jagunemine paljude ministeeriumide haldusalade vahel. Oluline osa arvustuses soovitud kirjeldustest on olemas lisades (tõsi, vanglate ja kaitseväe käsitlust pole). Mööngem, et lisade hulgast puudub «Eesti keel arvudes», mille Rannuti enda lubatud käsikiri on senini esitamata.

Vale variant

Eesti kirjakeelt käsitlevaid märkusi lugedes tundub, et retsensent ei mõista sõna «kirjakeel» tähendust eesti keeletraditsioonis. On arusaamatu, miks kahtlustab Rannut ajakirjandust kasumile mittesuunatuses ja kuidas kavatseb ta ümber lükata väite ajakirjandustekstide keelelisest ebaühtlusest. Strateegia kirjakeele osa väljendab muu hulgas neidki seoseid, mille puudumist Rannut oma arvustuse eelmises lõigus ette heidab.

Retsensendile tekitab strateegia lugemisel arusaamatust hariduse osa käsitlus. Rannut ei ole kooliga ilmselt kursis: loomulikult peetakse põhikooli lõpus silmas head eesti keele oskust põhikooli ning gümnaasiumi lõpus gümnaasiumi õppekavale vastavalt. Keelenõukogu on pidanud keeleuurimist strateegias möödapääsmatuks. Väide, nagu põhineks keeleuurimine üksnes keelekogudel, on ebaõiglane, sellist seisukohta strateegias ei ole.

Tõe huvides tuleb mainida, et keelestrateegia projekt läbis väga pika arutelude ja kooskõlastamiste ahela keelevaldkonna asutustest, ministeeriumidest ja rahvusvahelistest konverentsidest ning ekspertiisist rahvaaruteluni. Lõviosa arvamustest oli kiitev, olulist osa märkustest on arvestatud. Märkimisväärne on, et strateegia tekstile allakirjutanute hulgas on kolm pedagoogikaülikooli keeleprofessorit.

Peab tõdema, et kriitika tulu olnuks suurem, kui retsensent oleks arvustanud valitsusele esitatud strateegia projekti, mitte aga poole aasta vanust eelvarianti. Mitmete küsimuste kohta, mis retsensendil tekkisid või mille vastust ta ei «tuvastanud», oleks tal keelenõukogu liikmena olnud võimalus kolleegidelt selgust saada strateegia koostamise koosolekutest osa võttes.