Kui Jüri Jaanson Ateenas karjääri viienda olümpiavõistluse lõpetab, langeb ta üdini kurnatuna paadisillale ega jaksa tükk aega hõbemedalist rõõmu tunda.
Vanameister Jaansoni viieosaline olümpiasaaga päädis võimetekohase hõbemedaliga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahekilomeetrise pingutusega kaasnenud piinav hapnikunälg sunnib 38-aastase ühepaadisõudja põlvili laskuma, ent põrgulik kuumus ei luba kopsusid piisavalt kosutada.
Veel mitu minutit viibib paljude meelest ime korda saatnud Jaanson ahnelt õhku ahmides otsekui teises maailmas. Lõpuks aidatakse selili vajunud sportlane jalule ja tuuakse õnnitlejate ette.
Eesti Televisiooni spordireporteri esimesele küsimusele vastab Jaanson: «Ma ei suuda rääkida.» Ebaõnnestub ka järgmine katse, rahvuskangelaseks tõusnu kurdab: «Tunnen end veidi halvasti, palun oodake natuke.»
President pidi ootama
Ootama peab ka Eesti president Arnold Rüütel. «Ta istub praegu maas ega saa kellegagi suhelda,» vabandatakse telefonitsi riigipea ees.
Samal ajal trummeldab hämmastava lõpuspurdiga Jaansonilt kulla röövinud norralane Olaf Tufte kätega piirdeaeda ja huilgab rõõmust segasena. Otsekui polekski sitke viiking sama ränka katsumust seljataha jätnud.
«Kurat, olen sellise nalja jaoks liiga vana,» põrutab veel 300 meetrit enne finiit juhtinud Jaanson. «See raibe läks lihtsalt mööda.»
Tol hetkel ei teadnud ta kümme aastat noorema rivaali salarelvast.
Kahekordne maailmameister Tufte oli distantsi viimase kolmandiku eel lüüasaamisega leppinud, kui oma mullu surnud treenerit Rolf Saeterdali otsekui tribüünil istumas ja meeleheitlikult kannustamas nägi.
«Tundsin Rolfi kohalolekut,» härdub Tufte. «Ta karjus mulle, et pean ründama.»
Jaansonile meenutab norralase antud maksahaak nooruspäevade võimsat minekut. «Olen omal ajal ise nii konkurente seljatanud ja tean, et sellele pole vasturohtu,» tõdeb sõudja.
Ülikogenud sportlasena on ta olümpiavormi lihvides jälginud piinliku täpsusega igat pisiasja, hotellis ei söandanud külmetumise kartuses isegi konditsioneeri sisse lülitada.
Finaalieelsel päeval tunneb veteran kõhus ärritavaid torkeid. Öösel ärkab juba kell kolm kaks tundi ja 45 minutit enne plaanitud ülestõusmist , kuid suudab end siiski edasi puhkama sundida.
«Isegi kui üritasin favoriidiseisusele mitte mõelda, ei lastud seda unustada,» ohkab Jaanson. «Pidevalt helistati ja saadeti sõnumeid: ole hea mees ja too medal ära!»
Soov jäätist limpsida
Jaanson võtab palveid kuulda. Laupäevases finaalis tõuseb esimesed pool kilomeetrit alles kuuendana läbinud eestlane 1000 meetri kohal kolmandaks ja seejärel liidriks.
«Alguses pole oluline, kes nõksu ees või taga on,» selgitab ta. «Tuleb oma sõit käima saada. Peagi leidsin hea rütmi ja veendusin, et suudan võita. Poolel maal kontrollisin olukorda.»
Viimastel meetritel peab Jaanson tõrjuma bulgaarlasest pronksimehe Ivo Janakievi marulise rünnaku.
«Kui taipasin, et Tufte vastu napib püssirohtu, keskendusin duellile Janakieviga. Tegin tõesti kõik, et vähemalt teist kohta mitte loovutada,» meenutab esikolmikust ainsana rahvuslipuga pressikonverentsile ilmunud Jaanson.
Ajakirjanikud uurivad, kuidas 1990. aasta maailmameister ja 1995. aastal kõik jõuproovid peale MMi võitnud Jaanson järgnenud sügavmustast august välja ronis.
«Praegu tahaks hea meelega jäätist limpsida, dui all käia ja peatäie magada, aga mitte ammustes asjades sorkida,» nendib sõudmise vanameister. «Teate kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.»
Tõesti, nüüd on 2002. aasta sügisest ukrainlasest tipptreeneri Igor Grinko näpunäidete järgi harjutanud Jaansonil seni puudunud võidujumalanna Nike kujutisega olümpiamedal kaelas.
Ta urgitseb auraha särgi alt välja, hoiab hellalt peopesal ega ole juhendaja kiitmisega kitsi. «Meie koostöö Grinkoga andis selle,» kuulutab ta hõbedat silmitsedes. «Proovige hammustada, on ju käegakatsutav. Võin hea tundega magama minna, medali värv vastas minu võimekusele.»
Jaanson keelitab ajakirjanikke jälgima kahepaadil neljandaks tulevate Tõnu Endreksoni ja Leonid Gulovi etteastet. «Ärge neid poisse ka tähelepanuta jätke!» manitseb ta.
Manuliste piiramisrõngas ei saa Jaanson helistada koju sõudetreenerina töötavale abikaasale Tatjanale ning tütardele Gretele ja Anitale. «Niipea, kui rahulikuma koha leian, võtan kodustega ühendust,» loodab ta.
Tõusis hoobilt miljonäriks
Kreeka pealinna jääb olümpiahõbe ülehomseni. «Tahaks Ateenas ringi vaadata ja melust osa saada,» uneleb Jaanson. «Võiks minna Aleksander Tammertit kettaheitefinaalis ergutama. Täpsemaid plaane veel ei tea võib-olla olen homme juua täis ja magan kuskil põõsa all.»
Hõbe toob Jaansonile olümpiakomiteelt 800 000-kroonise preemia, valitsus lisab 400 000. «Nüüd on midagi vanaduspäevadeks kõrvale panna,» rehkendab Eestile Ateenast teise medali toonud sangar.
Sügisel otsustab ta, millisel tasemel sportimist jätkab. «Nii igatahes ei saa, et löön nüüd paati augu sisse ja koksan aerud puruks,» teadustab vanameister tõsisel ilmel.