Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/03/12/13676651t1h995f.jpg)
Tihti on muretsetud selle üle, kas eestlased ikka on piisavalt ettevõtlikud ja kas praegu tegutsev ettevõtete arv on ikka piisav. Möödunud aasta lõpuks tegutses Eestis ligi 37 000 aktiivset ettevõtet. Kolmel viimasel aastal on ettevõtete arv kasvanud 2000 võrra aastas.
Erakordselt suur huvi on olnud ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse stardiprogrammi vastu, kuhu on nelja esimese kuuga esitatud sama palju taotlusi kui terve eelmise aasta jooksul ehk üle 400 taotluse. See on ligi neli korda rohkem, kui alguses eeldati. Kuigi esmapilgul näivad numbrid rõõmustavad, peidavad nad endas tegelikult mitut ohtu ja mitte nii häid uudiseid, kui esmamulje põhjal võiks arvata. Suurim mure paljudest on uuenduslike ideede vähesus.
Liiga paljude projektide konkurentsieeliseks on odav tööjõud. Kui see eelis mõne aasta pärast kaob, on need ettevõtted paratamatult määratud hukule. Diagnoos meil on palju pealehakkamist, aga napib uuenduslikke ideid, mis oleksid konkurentsivõimelised ka pika aja jooksul.
Mida me teha saame, et olukorda parandada? Võiks ju väita, et Eestis on juba väga atraktiivne ettevõtluskeskkond. Meil on trump, mida vähesed Euroopa riigid saavad välja käia tulumaksuvabastus investeeringutelt. Kuid uuendustel põhineva ettevõtluse tekkeks sellest ei piisa, sest nutika idee tekkimiseks peab olema esmalt olemas nutikas inimene. Juba nüüd ning veel enam tulevikus muutub ettevõtte suurimaks väärtuseks just inimene ja tema oskus näha uusi võimalusi kuidas üsna harjumuspäraseid asju teha pisut teisiti ja paremini.
Ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus ei ole pelgalt teadmised ja oskused, vaid mõtteviis ja hoiak. Hoiakute ja mõtteviisi muutmine on aga äärmiselt keerukas ja aeganõudev protsess, mille kujundamist inimeses tuleb alustada juba maast madalast. Ilmselt on tegu ülesandega, mille lahendamisega tuleb lähiaastatel kindlasti hakkama saada, või peame tulevikus leppima Euroopa mahajäänud perifeeria staatusega.
Aga algatuseks vaadakem enda ümber ringi ja mõelgem: kas keegi ei tunne puudust millestki, mida mina suudaksin talle pakkuda?