Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma olin väike poiss see võis olla 1969. või 70. aastal , lükkas mu kadunud isa ühel päeval oma vana I-56 kuuri alt välja. Siis tõi ta õue peale kasti igasuguste vidinatega. Ja paari tunni pärast näitas ta mulle uhkelt midagi, mis minu arust oli suur ime.
Isa vajutas ühte nuppu ja mootorratta vasakul pool hakkasid vilkuma kollased tuled. Siis lükkas ta nupu teise asendisse ja kollased tuled hakkasid vilkuma hoopis teisel pool.
Mäletan, et enne seda näitas ta suunda vasaku käega ülestõstetud käsi tähendas parempööret ja vasakule sirutatud käsi vasakpööret.
Lihtne tänapäev
Mina sõitsin selle 1958. aastal ehitatud ja isa poolt hiljem pisut täiustatud mootorrattaga kuni 1995. aastani. Ja suunatuled vilkusid. Aga ühel päeval arvas abikaasa, et sügisel, aga eriti talvel vist ikka ei sobi sellise sõidukiga ringi sõita. Pealegi on külgkorvis sõitjal vaja pidevalt kallutada ja see muutus üsna tüütavaks.
Praegu sõidame tosin aastat vana Nissaniga. Selle autoga sõites on kohe näha, et jaapanlased on üks nutikas rahvas. Ma ei pea enne pööret muud tegema kui vasaku käe keskmise näpu välja sirutama, et tulede lülitit puudutada, ja suunatuled hakkavadki vilkuma. Kollased suunatuled.
Enne vasakule keeramist panen vilkuma vasakpoolsed tuled, enne paremale pööramist parempoolsed. Ja naine saab rahulikult kõrval istuda ega pea kallutama, nagu külgkorvis vaja oli.
Kui kevadel oma autoga ülevaatusel käisin, kontrolliti eriti rangelt heitgaase ja tulesid. Katalüsaator tuli ära vahetada. Aga suunatuled käisid nagu kellavärk.
Kui minu elektrotehnikust isa pidi suunatulede süsteemi ise valmis meisterdama, siis tänapäeva autojuhtidel seda muret ei peaks olema. Võibolla olen ma pisut naiivne, kuid mul on selline tunne, et enam-vähem kõikidel praegu Eestis ringi vuravatel sõiduautodel peaksid olemas olema suunatuled ja auto sees lüliti nende vilkuma panemiseks.
Karm tegelikkus
Kuid karm tegelikkus erineb minu arusaamisest tunduvalt. Sõites päevast päeva nii Tallinnas kui ka paljudes teistes kohtades, kohtan liikluses pea iga päev kümneid ja kümneid autosid, millel kas ei ole suunatulesid või siis ilmselt pole auto sees sellist lülitit, millega neid saaks vilkuma panna.
Kuid ometi on ju need autod läbinud tehnoülevaatuse. Kas ülevaatusemehed pole siis märganud, et suur osa Eesti autodest tuleb ülevaatusele ilma suunatuledeta? Kahtlen selles.
Ja sealt ta tuleb viuh siia ja siuh sinna, ühest reast teise, vasakult paremale, paremalt vasakule, ümberreastumised ja vahelekiilumised ja kõik ilma suunda näitamata. Olen mõnikord proovinud vaadata, et äkki nad näitavad suunda käega et vasak käsi üles ja parempööre, käsi vasakule ja vasakpööre. Aga ei sellist asja pole ma täheldanud.
Vigaste autode seas on hulgaliselt linnamaastureid ja 3. ja 5. seeria BMWsid. Kuid on ka muid autosid, pea igast margist. Nii et siin ei saa olla ka küsimus mingi üksiku autotootja kapriisist.
Olen selle probleemi üle sügavalt juurelnud ja tundub, et olen lahendusele üpriski lähedal. Nimelt arvan, et autodel on tegelikult kõik vajalikud tuled ja ka lülitid olemas.
Kuid osa autojuhtidest lihtsalt ei tea nende olemasolust ja seega pole neid ka kunagi kasutanud.
Hea lugeja, kui Teie autos on nuppe ja lüliteid, mida Te seni pole kasutanud, palun pöörduge mõne vanema sõbra või kolleegi poole või siis otse automüüja või teeninduse poole ja näidake seal ette, millised need nupud ja lülitid on.
Kindlasti selgitatakse Teile, milliseid neist on vaja vajutada või lülitada selleks, et suunatuled, kas siis vasak- või parempoolsed, õigel ajal ja õiges kohas vilkuma hakkaksid.
See teeb lihtsamaks nii Teie kui ka nende inimeste elu, kellega koos Te tänaval liiklete.