Tuhanded inimesed kuulsid Tallinnas Raekoja platsil Ateena suveolümpiamängude medalimeeste suust, kui tähtsaks Eesti koondise sportlased koduste poolehoidjate toetust hindasid.
Olümpiasangarid panid fännid rõõmust rõkkama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaaslaste õlgadele upitatud hõbedasõudja Jüri Jaanson, judopronks Indrek Pertelson ja kettaheitepronks Aleksander Tammert kanti tulise aplausi saatel Raekoja platsile püstitatud tribüünile.
Eesti mängude edukamate riikide hulka tõstnud olümpiamedalimehed tundsid end lähedaste, sõprade ja poolehoidjate ees koduselt ja väärikalt.
«Kõik, kes te siia olete tulnud ja meile telerite ees kaasa elasite, olete maailma parimad pöidlahoidjad,» kuulutas Pertelson, ja publikut läbistas rahulolukahin.
Isad upitasid lapsed kukile, et nood sportlikke eeskujusid ihusilmaga näeksid.
Vanamemme silmad läksid märjaks ja taadid muhelesid, paljud neist olid vanalinna südames rõõmustamas ka 1988. aasta sügisel, kui olümpiavõitjaid Erika Salumäed ja Tiit Sokku tervitama saabunute jalapaaride vahel polnud kopikalgi kukkumisruumi.
Isade eeskujul sportima
Püünele astunud riigijuhid puistasid üksteise võidu kiidusõnu.
«Need kolm meest panid meid televiisorite ees hüppama,» hüüatas Riigikogu esimees Ene Ergma. Peaminister Juhan Parts tänas, et sportlased viisid Eesti lipu aastal sinimustvalge kõigi rahvaste silme alla, kinkis neile trikoloori ja visaduse märgiks tammepuud. Preemiaraha jagamist arutab valitsus neljapäeval, lubas ta.
Kui olümpialased koos treenerite ja lähedastega raekotta linnahärrade vastuvõtule olid juhatatud, tunnistas Jaanson: «Tribüünil suure rahva ees seismine võttis jalust rohkem nõrgaks kui pjedestaalil olek.»
Sooje tänusõnu jagasid olümpialased oma vanematele, lähedastele, toetajatele. Jaanson kinkis teda veerandsaja aasta vältel juhendanud Urve Bergmannile, Anne Freimuthile, Mati Villsaarele, Mihkel Leppikule, Mihkel Klementsovile ja Jaan Tulitsile olümpiamärgi.
Pertelson hindas oma suurimaks eeskujuks isa, Tammert tunnistas sama. «Ta on saanud nii kommi kui vitsa,» lausus Aleksander Tammert seenior, muie suul. Vanem Tammert, kes tõusis majanduslikust kitsikusest Euroopa juunioride kuulitõukemeistriks, tahtis, et pojal oleks paremad olud.
«Poiss sõidab autoga, mul polnud jalgratastki. Tal on korter, me elasime viiekesi kümneruutmeetrises ühikatoas. Mu stipendium oli 60 rubla, mille eest sai 30 kilo vorsti, aga muud pidi ka ostma. Mitte millestki ei saa midagi teha. Mu eesmärk oli luua poisile maksimaalsed võimalused sportimiseks,» rääkis Tammert seenior.
Ants Pertelsoni sõnul polnud kolme lapse sportima innustamisel muud retsepti kui isiklik eeskuju.
«Jooksime, ujusime, suusatasime, hüppasime kaugust. Treenerid käisid lapsi koolis oma rühma kutsumas, Indrek tõttas õhinal kaasa. Kord kadusid kodunt leib ja suhkur ta oli ratsutamas,» kirjeldas isa tulevase meistri mitmekülgset kasvamist.
Raudkõva eneseusk
Olümpiamedalit peab ise väga-väga tahtma, selle võitmiseks peab hirmtugevasti harjutama ja usku endasse ei tohi kaotada, rääkisid kolm vägilasekasvu meest nagu ühest suust. Elle-Mare Jaanson-Rahula meenutusel ütles poeg 1981. aastal esimeselt sõudmistreeningult tulles köögis: «Järgmisele olümpiale ma ei jõua, aga saan ülejärgmisele.»
«Naersime südamest, Jüri ise ka,» ütles sõudja ema. «Kuni tõsinedes kostis: «Naerge pealegi, küll te veel näete!»» 1988. aastal käiski Jaanson oma esimesel olümpial.
Ema sõnul piiras varajane kuulmisdefekt Jüri Jaansoni valikuid. Ta ei saanud õppida laevakapteniks ega kaugsõiduautojuhiks, kelleks ta lapsepõlves saada soovis.
«Ta tahtis meeletult sportida. Ta on alati tahtnud selgeks saada, milleks on võimeline. Südamest soovin, et nüüd oleks tal see teadmine käes,» lausus Elle-Mare Jaanson-Rahula.
Ei 38-aastane Jaanson ega viis aastat noorem Pertelson ole tulevikuplaane veel selgeks mõelnud. Esimese tiitlivõistluste medali teeninud Tammert sai aga auraha maitse suhu.
«Sain tublisti kindlust. Ees on maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused, Peking saab olema nael,» lausus ta.