Kommentaar: Topeltnostalgia Novgorodis

Viis aastat tagasi oli 31. august, täpselt nagu tänavugi, teisipäev. Sellele eelneva laupäeva õhtul pakkisin seljakoti ning sõitsin läbi hämarduva Moskva Riia vaksalisse.

Õhk oli juba sügisene, tänavalaternad süttisid just siis, kui Kremli vastas üle silla läksin. Ja korraga tundus vastumeelne jätta maha tuledes suurlinn, mis oli tollal mulle koduks, ning siirduda tundmatusse jahedasse öhe, teadmata, kas üldse ongi võimalik leida, mida otsin.

Mu sihiks oli Novgorod ja otsisin ma okupante – teisisõnu, Eestist lahkunud sõjaväelaste perekondi. Eesti riigiametnik, kellelt abi palusin, järgis seadusetähte ning ei andnud mulle kellegi aadressi ega telefoni. Sain vaid numbrid, mis teavitasid, kuhu linna kui palju rahvast sõitis.

Kaugelt parima suhtarvu andis Novgorod: 250 000 elanikuga linna oli kolinud üle 60 inimese. Otsustasin, et kui kusagilt kedagi leiab, siis sealt.

Ja nõnda oligi. Rong polnud Moskvast veel väljagi jõudnud, kui mu kupeekaaslane juba juhatas, mis number bussiga saab Novgorodi kesklinnast «Ameerika maja» juurde sõita. Selle nime all tundis kogu linn suurt oranžide rõdudega korterelamut, mille ehitamise raha oli andnud USA ja kus nüüd elasid eksliiduvabariikidest ära toodud sõjaväelased.

Isekeskis aga nimetasid «Ameerika maja» elanikud üksteist «eestlasteks», «lätlasteks» või «leedulasteks» vastavalt mahajäänud elupaigale...

Ameerika maja eestlased

Päev, mille veetsin «Ameerika maja» «eestlasi» külastades, on mul siiani meeles kui väga südamlik ja natuke nukker.

Blond emalik Nadežda, kelle abikaasa oli üks Tartus baseerunud ja Džohhar Dudajevile allunud sõjaväelendureist, küpsetas mulle pannkooke ja pakkus teed, vabandades, et kohvi ostmiseks polnud raha jätkunud. Endise eestimaalasena jõi ta ainult tõelist kohvi, mitte lahustuvat, nagu Venemaal tavaks...

Nadeždal oli keeleeksam tehtud ja kodakondsusavaldus sees, kui ta laskis ennast kaasa haarata sõjaväelaste kogukonnas tekkinud paanikast. «Hakati rääkima, et kui nüüd ei lähe, siis pärast lähete Siberisse,» põhjendas ta käsi laiutades lahkumisotsust, mida ta hiljem korduvalt kahetses. «Aga hea vaadata, et Eesti on jalule tõusnud. Inimesed on rohkem naeratama hakanud »

Kunagi allveelaeva kaptenina Paldiskit kodusadamaks pidanud Vladislav tunnistas, et laulev revolutsioon tekitas temas nördimust, hiljem ta aga leppis Eesti iseseisvusega ning isegi NATOsse mineku sooviga. «Põhimõtteliselt võib eestlasi mõista,» leidis ta.

Vladislavi naine Nina arvas, et Eestile olnuks parem, kui need ära läinud inimesed oleksid jäänud – sest need olid haritud inimesed. «Kortereid pakuti ju reeglina kõrgematele sõjaväelastele, kellel oli ka üldine kultuuritase kõrgem,» põhjendas ta.

«Praegu tulevad Eestisse soomlased ja rootslased, kes tahavad ainult saada, mitte anda,» leidis Nina.

Sinna võiks naasta

Huvitav oleks millalgi Novgorodi naasta ja vaadata, kas ja kuidas viis vahepealset, üha võõravaenulikumaks muutuval Putini-Venemaal veedetud aastat nende inimeste suhtumist muutnud on.

Toona aga ei kuulnud ma Eesti kohta ühtki halba sõna ning ainus, kes keeldus minuga suhtlemast, oli Vladislavi pahur kass Bonaparte.