Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2017635t1h4dcb.jpg)
Jaanus Tammel on jäänud läbida veel tuhat meremiili ehk kuivamaarottide mõõdustikus 1852 kilomeetrit. Tal tuleb sõita Taani rannikuni ümber Bornholmi saare ja sealt tagasi Tallinna. Ilma ühegi vahepeatuseta. Ihuüksinda. Septembri rajusid trotsides.
Väiksem vahemaa ei lähe arvesse. Mis siis, et suvel seilas 31-aastane Tamme, Tanki reklaamiagentuuri üks omanikke, Prantsusmaa rannikul juba tervelt 2000 meremiili.
Aga kui tahta soolopaadil üle Atlandi purjetada, vastaseks 79 hulljulget kogu maailmast rääkimata ookeani mõrvarlikest jõududest , siis vähema ettevalmistuse ja kogemuseta ei luba sind keegi starti.
Liiati on ühemehealusel Atlandi ületamise kohta öeldud, et igaüks, kes sellega üleüldse toime tuleb, on võidumees.
Tamme on esimene eestlane, kes ohtliku Atlandi-seikluse ette võtab.
See ei ole Tamme lähedaste ja sõprade heidutamiseks mõeldud, aga nii mitmedki hulljulged on Atlandi voogudesse oma elu jätnud. Näiteks mõni aasta tagasi leiti lainetel liuglemas itaallase paat, autopiloot töötamas. Kuid meest ennast polnud kusagil näha. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Seniajani.
Fakt on see, et kolmandik neist, kes Prantsusmaa rannikult La Rochelleist stardib ning sealt Kanaaride kaudu ookeani avarustele siirdub, Brasiiliasse finiisse ei jõua.
Kelle alusel murdub mast või muud elutähtsad osad, kelle paadil ütleb üles elektroonika. Eelmisel üle Atlandi soolosõidul MiniTransat läks kahel esimesel vahetult enne päästvat lõppu tehniliste rikete tõttu sõit vett vedama, nii et võidu pälvis kolmandal kohal seilanu.
Pikad kvalifikatsioonisõidud on seega hädavajalikud, et sõeluda umbes 120 üritaja seast välja need, kes suudavad nelja-viie nädala pikkusele katsumusele vastu pidada. Viis-kuus aastat tagasi, mil eelsõidud polnud kohustuslikud, tuli tihti oma võimeid ülehinnanuid kopteriga päästa.
Kaks võimalust: kas Tamme on imemees või lihtsalt peast segane, et vabatahtlikult sellisesse katsumusse sööstab?
Ei kumbagi. Ise peab end tavaliseks. Tunnistab näiteks, et joob õlut ja paneb vahel ka pidu. «Ma ei nõua elus palju asju. Mind ei koti mugavused,» lausub ta. Ehk ongi see ainus, mis teda enamikust eristab.
Ookeanil tuleb läbi ajada eriti kasinalt. Koguni loomastunult, sõnab Tamme.
Kõhukinnituseks on kuivtoidud, mida väikse gaasiballooni kohal keema aetud vette puistata. Lisaks eri sorti graanulid. Ja õng, millega näljahäda korral kalu välja tõmmata.
Ei mingit lusti ega lõõgastust. Raamatutki pole mõtet kaasa võtta aega lugeda ei ole, ega jaksakski. Liiati saaks paber ruttu märjaks. Ajaviiteks plaanib Tamme paigaldada alusele muusikakeskuse, ehkki algul kahtles sügavalt, kas selgi oleks mõtet.
Magamiseks pole madratsitki. Kui uni peale tuleb, moodustab ta käepärastest asjadest väikse pesa ja keerab end nende vahele külili.
Ega magamisest nagunii suurt välja tuleks. Lained peksavad ja raputavad, nii et kajutis tekib tunne, justkui istuksid kitarri kõlakastis. Taganttuulega aga undab nagu turbiinis siis kiil vibreerib.
Üksinda purjetades, seletab Tamme, tuleb püsida nii kaua üleval, kui võimalik, ja siis magada ainult nii palju, kui hädapärast vajalik. Elurütm saab olema ilmselt selline: kolm-neli tundi ärkvel ja siis 20-30 minutit uinakut.
«Kui pikalt magada, magad midagi maha tuuleolud ju muutuvad,» lisab ta.
Miks, põrgu päralt, peab jätma mitmeks nädalaks loova ja rahuliku disaineritöö ning andma end looduse stiihia mee-levalda? «Ma ei tea,» vastab Tamme.
Võibolla, oletab ta, on tärganud loogiline jätk poisipõlve seiklusjanule juba 6-aastaselt läks ta Optimistiga merele. Ent pärast keskkooli asus ta hoopis loomelainele. Astus kunstiinstituuti õppima arhitektuuri. Siis suundus mõneks ajaks Soome tööle, tuli sealt tagasi ja leidis, et ega kõrgkoolidiplom pole elus peamine. Nii jäigi ERKI lõpetamisest vaid diplomitöö puudu.
Seejärel hakkas taas tasahilju purjetama, avamerel. Sai tuttavaks soolosõitjatega, ammutas nendelt teadmisi ja tarkusi «Algul tundus asi hull,» tunnistab Tamme ning otsustas samuti proovida. Tellis Lääne-Prantsusmaalt jahi, mille pärast pooleaastast ehitamist mullu sügisel kätte sai.
Üle Atlandi sõit on omamoodi friikide ettevõtmine. Need, kes selle ette võtavad, on kui purjetamise punkarid. Mis siis, et nende seas leidub nii arste kui arhitekte, nii disainereid kui fotograafe.
Kõige tähtsam, et edukalt finiisse jõuda, on vaimselt valmis olla ja vastu pidada, teab Tamme. Neid, kes Atlandi ületamisega üksinda hakkama saavad, eristab tema arvates ebaõnnestujaist peamiselt eneseusk: ühed usuvad, et tulevad toime ja suudavad kartustest üle olla, teised kahtlevad ja annavadki alla.
«Tähtis on, et suudad peas endaga hakkama saada,» väidab Tamme. Lisades: «Ja ei esita endale küsimust, miks ma seda kõike teen.»
Oletagem, et Tamme jõuabki elusana finiisse mis siis?
Variante on kaks, tunnistab ta. Esiteks: «Hakkan purjetamist vihkama. Aga seda ma ei usu.» Teiseks: «See kõik hakkab jubedalt meeldima. Ja kahe aasta pärast teen uuesti kaasa.»
Ent mitmed nimekad mehed on üle Atlandi sõidult koguni ümbermaailmareisiks tuule tiibadesse saanud. Seetõttu ei välista Tamme, et temagi võiks säärasest mõttest innustuda.
«Pull oleks üksi ümber maailma sõita,» tunnistab ta.
Aga kui naasta unistustest argipäeva, siis kas ta tõesti midagi ei karda?
Mõnda asja siiski. Tormi muidugi. Suuri kaubalaevu. Udu ja metsikut tuulevaikust. Siis istud justkui autoga keset kõrbe, bensiinipaak tühi.
Hädavajalikud tarbed
Mõningaid asju, mis tuleb kaasa võtta
Päästeparv
Termoülikond, mis peab sooja ja hoiab kuni kaks ööpäeva vee peal
VHF-raadio hädasignaali saatmiseks ja sadamasse sisenemise eel teabe saamiseks (muid kommunikatsioonivahendeid ei tohi olla, sh mobiiltelefoni)
e.p.i.r.b. ehk aparaat, millega saata õnnetuse korral satelliidi kaudu signaal oma asukoha kohta
GPS ehk aparaat asukoha määramiseks
Peegel ja raketid, millega õnnetuse korral endast lainetes märku anda
Kaks autopilooti, mis aitavad hoida kurssi, jälgivad tuule suunda, kiirust ja lainetust
Kaks akut, päikesepatarei ja bensiinigeneraator nende laadimiseks
Kaheksa purje
Kohustuslikke asju, mis peavad ilmtingimata kaasas olema, on sadu. Nende olemasolu kontrollitakse enne starti põhjalikult üle
Jaanus Tamme hindab, et paat üle Atlandi purjetamiseks läheb koos lisavarustusega maksma poolteist miljonit krooni