Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Mandeli hinnangul ei saa Eesti riik ja rahvas jääda oma ajaloo selgitamisel kaevikusse tukkuma, kõigest ausalt ja kõva häälega rääkides on võimalik maailmas mõistmist leida.
Lihulas möllavad praegu emotsioonid. Saksa vormis sõjamehe kujutisega samba mahavõtmise robustsust pole võimalik heaks kiita. Samas tuleb kõigile sealses kokkupõrkes kannatanutele kaasa tunda.
Viibimata 2. septembri õhtul Lihulas, arvan ometi mõistvat ka paljude kohalike inimeste tundeid. Küllap lõi välja mitme põlvkonna allasurutud kibestumine, millest noortel aimu vaid vanaisade-vanaemade juttudest. Kui paljusid tapeti ja küüditati, sunniti minema võõrasse väkke, pioneerideks ja komsomoli ning tagatipuks laulma veel punalippude all kiidulaulu küüditajate ja tapjate võimule.
Nüüd oleks nagu oma riik, kuid mis toimub? Ikka kirjutavad võõrad meile ette, mida tohime ja mida mitte. Ühe okupandi munder ja märgid on ikka au sees, teise vormi ei tohi isegi kivil kujutada. Ometi pidime sunniviisil kandma mõlemaid. Ja need kivid, millel nagu pilkeks kirjad vabastajatest, neid koguni hooldatakse ja klantsitakse. No mis õigusega see valitsus üldse saatis kilpide ja koertega politseinikud õhtupimeduses meie õuele laiama?
Kaugemale vist praeguses seisundis eriti ei mõelda. Sest punamonumentide puhul on siiski enamasti tegu hauakividega. Nende vastu käe tõstmisega seatakse end aga ühele pulgale stalinistlike barbaritega, kes hävitasid omal ajal meie Vabadussõja ausambad.
Pole halba heata
Pole teada, miks Tiit Madisson üldse võttis eesmärgiks püstitada tolle Saksa mundris sõduri kujutisega kivi ilmtingimata Lihulasse ja miks ta ei pidanud vajalikuks seda vallavolikogus arutada.
Küllap oleks talle antud toimimiseks asjalikku nõu, sest päris kindlasti polnud 20. augustil Lihulas avatud kivi puhul tegu monumendiga, mida bolevismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel võidelnud mehed tõeliselt vääriksid.
Kivi avamisele olid mitmed noored mehed tulnud monumendil oleva sõduri kujutisega särkides, mis olid Vene telekanalite kaamerameeste üheks lemmikobjektiks.
Huvitav, kuidas seda kõike Vene vaatajale serveeriti? Internetti ilmusid igatahes vihased kommentaarid eestlastest kui natsirahvast. Nii et üks tulemus on käes. Ega Tiit Madisson ometi seda oma üritusega soovinud?
Mida siis nüüd teha? Eesti riigi ja rahva maine on kahtlemata kahju saanud. Kuid ei ole halba ilma heata. Tähelepanu alla on tõusnud meie ajaloo valupunktid, millest ei saa lõpuni vaikides mööda vaadata. Alustada tuleks ikkagi õigest otsast, mitte sellest, kust Madisson.
Monumentidega ei tohi tormata! Kõigepealt tuleb iseendale ja maailmale selgeks teha, miks eestlased üldse erinevates mundrites sõdisid. Korraldada tuleb ulatuslik rahvusvaheline konverents pühendatud kuritegudele, mille panid toime Nõukogude repressivorganid Molotovi-Ribbentropi pakti alusel okupeeritud maades.
Sellisele konverentsile tuleb anda väga lai kõlapind, kutsuda sinna poliitikud ja riigipead Euroopast, Ameerikast ja Venemaalt. Sellega peab kaasnema ulatuslik vastavasisuline näitus ja dokumentaalfilmide demonstratsioon ning repressioonidega seotud paikade külastamine.
Maailmale tuleb selgeks teha, et kõik hiljem (Saksa okupatsiooni ajal) toimunu oli suures osas 1939.1941. aasta kuritegude tulemus. Ja et ka eestlaste massiline rindeleminek 1944. aastal, paljudele juba kohustuslikus korras SS-märgi all, oli tingitud esijoones hirmust uute tapatalgute ja küüditamiste ees. Mis ju järgnesidki! Ning ei puudutanud mitte ainult Saksa vormis sõdinuid! Ja just selletõttu ei ole Punaarmee eesti rahva silmis kunagi olnud vabastaja!
Poliitikute igapäevatöö
Oma rahva ajaloo selgitamine peab Baltikumi poliitikutele saama igapäevatööks. Tuleb lõpuks loobuda väikerahvale omasest üleolevast suhtumisest naabritesse ja hakata tegema igakülgset koostööd saatusekaaslaste lätlaste ja leedulastega, kogu Ida-Euroopa selle osa rahvastega, kes kannatasid enne stalinlike ja alles seejärel hitlerlike kuritegude läbi.
Valitsus peab otsekohe astuma samme, et vältida eesti rahva süngeimate piinapaikade Pagari tänava maja ja Patarei täielikku minekut ärimeeste ja kunstnike valdusse. Neisse paikadesse peavad tulema okupatsioonide muuseumi filiaalid.
Riik peab lõpuks nii sellele muuseumile kui ka Eesti ajaloo pöördeliste aegade uurimisele ka oma õla alla panema. Koolides tuleb aga põhitähelepanu hakata pöörama just Eestis 20. sajandil toimunule. Sest meie lähiajaloos toimunud traagilised sündmused peame eelkõige väga selgeks tegema iseendale!
Miks vaikib aga eesti rahva kannatustest kultuurirahvas? Kus on maailmale paisatavad heatasemelised dokumentaal- ja kunstilised filmid? Me ei soovi nagu neid õudusi enam meenutadagi. Kuid meie ajalugu ei ole ju ainult vangilaagrite ja tapakeldrite kirjeldus.
See on ju inimsaatused tuhanded romantilised armulood, mille purustas julm võim, see on patriootiliste noorte salaorganisatsioonid, kes olid enda ülesandeks seadnud oma lipu heiskamise või lendlehtede levitamisega meie ajaloomälu alles hoida. See on ilusate hingedega inimeste traagiliste saatuste lugu, mis peaks andma hindamatuid võimalusi kirjanikele, kunstnikele ja filmiloojatele.
Mida teha mälestusmärkidega?
Kõige tobedam, mida inimesed nüüd teha võiks, on Lihula samba koopiate valmistamine ja nende püstitamine eramaadele. Küll aga tuleb valitsusel kohe kuulutada välja konkurss soliidse üleriigilise mälestusmärgi loomiseks, mis oleks pühendatud kõigile Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Punamonumendid, mis on püstitatud hukkunute haudadele, tuleb küll rahule jätta. Eesti rahvast solvavate kirjade ja kujutistega mälestiste asendamine neutraalsematega on loomulik ja mõistetav. Kuid seda tuleb teha hukkunute omakseid solvamata!
Midagi tuleb ette võtta ka Tõnismäe monumendiga, sest enamik eestlasi peab seda okupatsiooni sümboliks. Kas lisada sinna teistes vormides leinavad sõdurikujud või teisaldada monument kalmistule koos sinna maetute (on nad siis sõdurid või pommitamise ohvrid) soliidse kirikliku ümbermatmisega, seegi on arutelu ja kokkuleppe küsimus.
Igatahes ei saa Eesti riik ja rahvas jääda oma ajaloo selgitamisel kaevikusse tukkuma. Sest siis tuleb meil end õigustama jäädagi. Vaid kõigest ausalt, selgelt ja kõva häälega rääkides on võimalik maailmas mõistmist leida.