Kurja impeeriumi olemus

Mõned Vene natsionalistid on väitnud, et Moskva peaks nüüd, mil ameeriklased ja britid on hakanud nõrkade riikide rohkuse tõttu hindama imperiaalse valitsemise eeliseid, taastama oma varasema impeeriumi.

Paljudes Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud riikides on aga väljendatud muret, et muutused Lääne arvamuses võivad kaasa tuua muudatusi abis, mida Lääs neile riikidele osutab.

Kaks vene mõtlejat aga ületavad oma äsjastes esseedes selle lõhe: üks neist pöörab tähelepanu impeeriumi tähendusele Venemaa Föderatsiooni ja selle poliitilise arenguloo seisukohalt, teine aga uurib, milline on Läänes praegu ebaõnnestunud ja nõrkade riikide suhtes valitsevate vaadete mõju rahvusvahelisele süsteemile tervikuna.

Välditav kurjus

Uue venekeelse raamatu «Läänlased ja natsionalistid: kas dialoog on võimalik?» arvustuses, mida võib lugeda ka veebileheküljel www.liberal.ru, esitab silmapaistev vene poliitikaanalüütik Aleksandr Tsipko kolm omavahel seotud arvamust impeeriumi rolli kohta Venemaa praegustes diskussioonides.

Esiteks märgib ta sarnaselt paljude Lääne autoritega, et impeeriumid ei pruugi olla alati kurjad. Impeerium võib pakkuda õigusi ja vabadusi, mida võimaluste poolest piiratumad riigid alati ei suuda.

Tsipko küll märgib, et impeeriumid võivad seda teha, aga alati ei tee. Teiseks väidab ta, et arvukatele vastupidistele väidetele vaatamata ei ole enamik vene natsionaliste olnud märkimisväärselt imperialistlikud. Nii 1917 kui ka 1991.

Õigupoolest, kirjutab Tsipko, sai Nõukogude Liidu lagunemine teoks tänu vene natsionalismile, sest just vene natsionalistid hakkasid Gorbatšovi perestroika ajal taotlema Vene NFSV muutmist Venemaa rahvusvabariigiks.

Kolmandaks, märgib Tsipko, peegeldab Venemaa praegune nõrkus suurel määral tõika, et nüüdne riik on märksa enam impeerium kui NSVL: praegusel riigil on monoetniline tuum erinevalt Nõukogude Liidust, mille mitmerahvuselise tuuma moodustasid suurvenelased, ukrainlased ja valgevenelased.

See uus olukord on andnud Vene demokraatidele võimalusi, mida Nõukogude Liidus lihtsalt ei saanud eksisteerida. Kuid see tähendab ka seda, et Venemaa Föderatsiooni imperiaalsed jooned on tugevdanud venelaste imperialistlikku mõttelaadi ning mittevenelaste antiimperialistlikke tundeid nii riigis endas kui ka kogu postsovetlikus ruumis.

Teise tähelepanuväärse essee autor on Ruslan Hestanov ja see ilmus viimases Moskva väljaande Polititšeskij Žurnal numbris, mida võib lugeda internetis aadressil www.politjournal.ru. Tsipkost veidi väiksema haardega artiklis vaatleb Hestanov impeeriumi probleemi rahvusvahelise õiguse seisukohalt ebaõnnestunud ja nõrku riike uurides.

Hestanovi arvates jagunevad sellised riigid kolmeks: ühed on täielikult kokku varisenud (näiteks Somaalia), teised äärmiselt nõrgad (näiteks Afganistan ja Sudaan), kolmandad, mida on kõige enam, nii nõrgad, et tekib küsimus, kas nad ikka suudavad tõhusalt oma territooriumi kontrollida. Viimaste hulka kuuluvad näiteks Valgevene, Kõrgõzstan, Gruusia, Moldova ja Tadžikistan, kõik kunagised NSVLi vabariigid.

Hestanov märgib, et rahvusvahelise õiguse subjektid on ennekõike riigid ning ebaõnnestunud või nõrgad riigid sisuliselt kaotavad või ongi kaotanud oma staatuse rahvusvahelises süsteemi juriidilise isikuna.

Piirid otsustavad kõik

Hestanov väidab, et tõhusa poliitilise võimu kehtestamine ebaõnnestunud või nõrgas riigis ei ole sugugi hõlbus – see eeldab peaaegu vältimatult märksa rohkem ressursse, kui enamasti arvatakse.

Põhjus – tõhusa poliitilise süsteemi kehtestamine eeldab uue riikliku ideoloogia loomist vähemate identiteetide asemele.

Hestanovi kinnitusel usub suurriikide poliitiline eliit, et maailmakord on võimalik ainult sellise riikliku identiteedi tingimustes, mille puhul riik ei kontrolli mitte ainult oma territooriumi, vaid ennekõike oma piire teiste riikidega.

Tähelepanu koondamine piiridele on kõige võti, sest ainult nii suudetakse kontrollida oma elanikkonda, inimeste ja kaupade kulgu oma territooriumil ja kaitsta nii ennast kui teisi kõikvõimalike ebasoovitavate elementide eest.