Uued ja vanad akvarellid Kastellaanimajas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Akvarellinäitus Kastellaanimaja galeriis meenutab mõneti kunagisi perioodilisi sügisnäitusi. Akvarelli, seda paljulubavat, aga ka nõudlikku tehnikat on peetud suviseks, sobivaks talletama looduse, reisi- ja muid elamusi. Teisalt on koos esinevate kunstnike puhul märgatav põlvkondlik ühtekuuluvus, mida ilmestab teatav idealism. Nad on «kuldsetel kuuekümnendatel» alustanud.

Akvarell sobib siis, kui hinnatakse tähtsaks värve, tundeid, improvisatsiooni, poeesiat. See on kunstimaastiku piiriala, kuhu ulatub ka Eesti teistest rahvustest (vene, ukraina) kunstnike huvi ja mõjuvõim.

Noorele põlvkonnale, keda sel näitusel esindab siiski Sandra Jõgeva, tähendab akvarell enamasti midagi kaugesse minevikku kuuluvat. Tänapäeval ei saa tehnikasse puritaanlikult suhtuda.

Vesivärvi võlu

Sandra Jõgeva segatehnikates töödes, milles klassikalise akvarelli osa on kaduvväike, valitseb kosmilise tühjuse ja inimkultuuri kildude vastandamisest tekkinud katastroofitunne, mida võimendab kollaažile pastoosse värvi ja sätendavate esemete liitmisega tekkinud pinnareljeef.

Olgugi vesivärv lapsele esmane eneseväljendus paberil, võimaldab akvarellitehnika komplitseeritud lahendusi – räägitakse ka «intellektuaalsest maneerist» akvarellis.

Näiteks Mari Roosvalt maalib foto akvarelliga üle, tegeldes isiklike muljete arhiveerimisega, tähendusrikaste kohtade «kaardistamisega».

Ka Tiiu Pallo-Vaik liidab oma suureformaadilistesse akvarellidesse kollaaži (ennast justkui Kristjan Raua kombel «parandades»), liikudes mälestus- ja nägemusmaastike ning abstraktsioonide piirimail.

Arhitekt Toomas Rein on oma Veneetsia-elamused võtnud kokku hoogsate säravate värviakordidega. Kuna ta on «pühapäevamaalija», tunneb ta ennast erakordselt sundimatult, vabana kohustusest uueneda ja samuti vabana rutiinist. Toomas Rein andis oma panuse selle näituse õnnestumise heaks ka selgepilgulise kujundajana.

Ikka loodusest

Kui jagada maalimise motivatsioon kaheks – pilt kui lahinguväli ja pilt kui rõõm ilusast hetkest – võib ka esimesest jaotusest leida vesivärvimaalijaid. Järjekindlalt suudab Mall Paris leida geomeetrilisele kunstile uusi maalilisi väljundeid, otsekui elegantselt matemaatikaülesandeid lahendades.

Kui Malle Leis on paradoksaalsete botaaniliste seadeldistega rajanud isikliku metakeele, mis väljendab paljutki, siis nüüd on kunstnik avanud tee mustjatele toonidele, tuues paradiisiaia asemel meelde eelaimuse mullast ja sügishämarusest.

Akvarell oli pikka aega looduses maalimise tehnika, ehkki kunstnik lõpetas töö tavaliselt ateljees. Seda suunda esindavad Anatoli Strahhov, Slava Semerikov, Milvi Torim ja Mall Mets.

Näitus

«Akvarell, akvarell» (12 kunstniku tööd)

15. septembrini Tallinnas Kastellaanimaja galeriis

    Tagasi üles