Berliini õhusild ja Eesti praamiühendus

Kas on ikka nii, et väljapressija tarvitab oma trumpe mõistlikult ja kolmandate isikute kannatustes on süüdi see, kes ebamõistlikult keeldub järele andmast?

Kui N. Liit 1948 sulges kõik maaühendused Lääne-Berliini ja läänepoolse Saksamaa vahel, oli siililegi selge, et Stalin võib Läänelt välja pressida mida tahes. Lääneliitlasil lasus kohustus berliinlasi toita – mitut miljonit inimest, päevast päeva.

Nende nälja kirjutanuks Lääne kontosse kõik need arvukad kriitikud, kes leidsid, et Lääs saaks ju järele anda. Arvestades, et kõik trumbid olid Stalini käes, oli temast täiesti mõistlik neid kasutada.

Ebamõistlikud oleksid Lääne riigimehed, kui nad neid trumpe teades järele ei annaks. Berliinlaste viletsus oleks otseselt nende süü, sest nad saaksid ju seda vältida. Kui sellega hakkama ei saa, jätku Lääne-Berliin N. Liidule. Küll see toita suudab.

Ainult halvad valikud

Vastuväiteks oli, et lääneliitlased kaotaksid igasuguse usutavuse ja tõsiseltvõetavuse, kui nad alla vannuksid. Seepärast pidi kaaluma kas või sõjalist aktsiooni, avamaks juurdepääsu Berliinile.

Ilmselt tähendanuks see uut maailmasõda. Ja esimese lasu süü lasunuks Lääne-Saksamaal. N. Liit ainult kaitsnuks temale mööndusega kuuluvat maa-ala. Kas Berliin oli Läänele väärt kolmandat maailmasõda?

Nii allavandumise kui sõja pooldajad olid ühte meelt, et kõik trumbid on Stalini käes. Pidi vähemalt tunnustama, et ta oli oma kaarte osavalt mänginud. Ei tea, kes see hull oli, kes esimesena ütles, et õhuruumis pole tõkkeid. Et kui venelased nende loata ülelendava relvastamata lennuki alla tulistavad, jääb neile esimese lasu süü.

Kas Berliin oli Stalinile väärt kolmandat maailmasõda? Ilmselt mitte. Oli mõtet Berliini õhu teel sümboolselt varustada. Kes aga oli see hull, kes pakkus, et Berliini võiks õhu kaudu püsivamalt varustada?

Väinamere vaht

Siililegi oli selge, et taoline ettevõtmine läheks meeletult palju maksma, isegi kui see oleks võimalik – aga see ei saanud ju võimalik olla, sest nii polnud kunagi tehtud. Igatahes polnud terve Berliin niipalju väärt. Polnudki. Aga Berliin pluss lääneliitlaste ülemaailmne tõsiseltvõetavus oli teine lugu.

Tulemusi teame. Sündis uus mõiste «õhusild», mida tarvitame mõtlemata, kui mõeldamatu oli «õhust tehtud sild» enne aastat 1948. Keegi mõtles «väljaspool kasti» ja järsku olid Stalini trumbid haihtunud nagu Väinamere vaht.

Einoh, kestis mitu kuud, enne kui ta seda uskuma hakkas. Ja maksma läks see lääneliitlastele meeletult. Aga mida oleks Berliinis allavandumine pikaajaliselt maksma läinud?

Kui paistab, et kellelgi on kõik trumbid käes ja ta võib «välja pressida mida tahes», siis kas see on ikka nii? Või paistab see nii ainult kokkulepitud kasti sees mõteldes? Kas peame piirduma ainult selle mõtteraamistikuga, mis siililegi selge on?

Kas realist on see, kes mingit katkestust peab täielikuks katastroofiks, mida iga hinna eest peab vältima? Või hoopis see, kes teatab, et «siis teen õhust õngekese, silun ilmast sillakese»?

Kas on ikka nii, et väljapressija tarvitab oma trumpe mõistlikult ja kolmandate isikute kannatustes on süüdi see, kes ebamõistlikult keeldub järele andmast?

Mis maksab Eesti riigi tõsiseltvõetavus?