Koolielu teoorias ja praktikas

Uus kooliaasta on täie hooga alanud ning õpetajaid ja õpilasi ootab ees umbes kaheksa kuud omavahelist koostööd.

Kuid paraku pole õppetöö korraldamine aastatega seaduspärasemaks muutunud. Endiselt vaatavad pedagoogid kas õppekava täitmise eesmärgil või lihtsalt teadmatusest/ükskõiksusest mööda mitmestki Eesti Vabariigis kehtivast õigusaktist.

Õpilaste puudulik kursisolek oma õigustega ning julguse puudus nende kaitsmiseks loovad soodsa pinnase õpetajaskonna suhteliselt vabale volile korraldada oma parema äranägemise järgi nii õppeprotsess kui ka hilisem materjali kontrollimine.

Kõige eredama näitena võib tuua sotsiaalministri määruse «Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele», mida eiratakse teadmatusest või teadlikult, kuid kahjuks pidevalt. Arusaadavalt pole suure õpilaste arvuga koolides võimalik paigutada tunniplaanis vahelduvalt reaal- ja humanitaaraineid või võimaldada kõigile kahekümneminutilisi söögivahetunde, nagu näeb ette nimetatud määrus, ent pedagoogide ignorantsus teiste sealsete ettekirjutuste suhtes on loomulik nähtus.

Levinuimad üleastumised puudutavad 10. ja 11. paragrahvi, mille kohaselt tohib päevas läbi viia ühe arvestusliku töö või kuni kaks tunnikontrolli, kusjuures arvestuslike tööde hulk õppenädalal ei tohi ületada kolme korda. Samuti on ette nähtud, et kokkuvõtvaid töid ei planeerita esmaspäevale ja reedele ning õppepäeva esimestele ja viimastele tundidele.

Seda muidugi juhul, kui ainetund ei ole tunniplaanis vaid mainitud päevadel ja aegadel. Ka annavad õigusaktid lastele võimaluse nädalavahetustel ja riigipühadel õppetööst puhata, kuna esmaspäevaks ja pühadejärgseks päevaks kodust tööd anda ei tohiks. Kuid üldjuhul talitavad pedagoogid vastupidiselt. Õpilastele tähendaks aga selle määruse omavoliline järgimine harilikult mitterahuldava hinde saamist.

Mõistagi saavad ka koolinoored aru õppekava täitmise vajalikkusest ja tähtsusest ning nõustuks, kui eelnimetatud reeglitest vaadataks mööda vahel. Ent kahjuks pole nende suuniste eiramine mitte harv juhus, vaid väljakujunenud harjumuspärasus. Kõik loetletu ja arvestuslike tööde kuhjumine õppeperioodi lõppu (mis on samuti õigusvastane) on tihti põhjuseks laste ja noorukite stressile, mis omakorda põhjustab õppetaseme langust ja koolist väljalangemist.

Tihti paneb pinge õpilase raske valiku ette: kas paremate hinnete nimel loobuda lastekaitse seaduse järgsest õigusest puhkusele ja teiste tegevuste harrastamisest või leppida kehvema õppetulemusega.

Siinkohal palukski lugupeetud õpetajatelt natukene mõistvamat suhtumist noortesse, kes kooli kõrval löövad kaasa ka teistes tegemistes.

Õpilastel säilib aga võimalus oma õiguste järjepideva ja teadliku rikkumise korral pöörduda haridusseaduse ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel abi saamiseks kohaliku omavalitsuse või haridus- ja teadusministeeriumi poole.