Suure tormiga anti kelneritele alati õhtul käsk klaasid ja muu kergesti purunev tuleb panna ööseks põrandale, et need riiulitelt kildudeks ei kukuks. Estonia viimasel reisil seda käsku ei antud.
Tormihirm sundis kelneritööst loobuma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Restoranis Seaside kelnerina töötanud Urmas Uduste tõlgendab seda nii, et kuigi merel möllas torm, ei hinnatud seda kuigi tugevaks. Ju polnud põhjust klaaside pärast muret tunda.
Alates esimesest päevast Estonial kelnerina töötanud Uduste oli lõpetanud merekooli laevajuhipaberitega, kuid pettunud, kui talle pakuti selle hariduse kohta ilmselgelt alaväärset madrusetööd. Ta lõi käega ja õppis kelneriks.
Estonia oli hea töökoht. Kuigi restorani ülemused olid rootslased ja kelnerid käisid nööri mööda, hüvitas hea palk ja graafik kaks nädalat tööl, kaks vaba ebamugavused.
Enne kella ühte oli vahimadrus Silver Linde korraks Uduste kajutist läbi astunud, siis jäi ta uuesti tukkuma.
Järgmisest ärkamisest laev oli juba korralikus kreenis ja asjad kukkusid kajutiuksele ette kuni merresattumiseni kulus kümme minutit.
Uduste kukkus fuajeepõranda mistrat pidi vastu seina. All seina vastas olid surnud vanad inimesed juba ees.
Välitekile kukkus Uduste läbi katkiste klaasuste. Välitekil püüdis üks soomlane agiteerida päästepaate alla laskma. Uduste jõudis öelda, et see pole laeva kalde tõttu enam võimalik. Järgmise hetkega rebis laine paadid lahti. Ja hetk hiljem lendas paadilaskmise idee mahalaitnud kelner ise üle parda.
Pääsemist ootas ta kaks tundi päästepaadi välisküljel rippudes. Laine oli nii kõrge, et paati ronida polnud võimalik; see ettevõtmine õnnestus tal kahe tunni pärast.
Kuuekümnele inimesele mõeldud paadis ootas Uduste ihuüksi päästjaid. Kuu paistis, tähed särasid. Ta küsis endalt: «Kurat, Urmas, mida sa teed siin öisel Läänemerel?» Mõtted olid Rakveres kodus, kus magasid 1,5-aastane poeg ja naine.
Mees palvetas, et ta läheduses seisma jäänud Silja ja Viking Linei laevadele liiga lähedale ei satuks. Kokkupõrge oleks päästepaadi purustanud.
Vastu hommikut leidis ta paadist kaks raketti. Neist teisega õnnestus tal enda olemasolust märku anda. Siis tuli päästev kopter.
Pärast Estoniat töötas ta veel mõne kuu Mare Balticumil ja aastakese Soome liinil.
«Kui meri tormama hakkas, olin terve öö üleval. Seda kindlat tunnet, mis oli olnud Estonial töötades, ei tulnud enam tagasi,» ütleb Uduste.
Ta otsustas jääda kuivale maale. Praegu juhatab ta Rakveres Aguri trükikoda tooted visiitkaartidest raamatuteni.
Estonia lõpparuandes toodud hukuversioon ei ole Uduste jaoks usutav. «Merekooliharidus ütleb, et nii suur laev ei saa nii ruttu uppuda,» sõnab ta.
Oma restoranist, kus töötasid kuus kelnerit ja administraator, jäi ta ainsana ellu.
Iga septembri tuuline ilm toob kõik olnu uuesti meelde.