Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tagurtartlased uut raamatukogu kimbutamas

Berk Vaher peab uue raamatukogu ainuvõimalikuks paigaks Poe tänava parki ning selle vastaseid vaid oma huvidest lähtuvaiks tagurlasteks.

Olen aastaid Tartus elanud ja tahan siia ka aastateks jääda – tajun, et siinsed elanikud on valdavalt avatud mõtlemisega ja edumeelsed, kuid samas mõistlikud ega kipu liiga ahneks või eblakaks minema.

See loob ideaalsed tingimused linna arenguks. Kogukonnale üle jõu käivad projektid jäävad ootama jõukamaid aegu, samas kui hädavajalike uuenduste nimel ei peljata jõude ühendada.

Paraku on aeg-ajalt kuulda ka tagurtartlasi, kelle valjus võib luua tegelikust suurema mulje nende osakaalust. Tekkinud müras satuvad kahtluse alla ka suurepärased plaanid, mille kohta on laiapõhjalised ekspertrühmad põhimõttelise otsuse langetanud ja mille kohta on juba nõu päritud ka linnakodanikelt.

Samuti on linnaraamatukogu uue hoonega. Mõistagi saab raamatukogu Poe tänavale ehitama hakata alles pärast seda, kui linnavolikogu on detailplaneeringu kehtestanud ja see on läbinud avaliku arutelu.

Kuid need arutelud peavad lähtuma ühelt poolt kogukonna ja teiselt poolt raamatukogu vajadustest, mis senises töörühmade tegevuses ja linlaste küsitluses on kindlaks tehtud ja mis räägivad just Poe tänava kasuks.

Hiljuti möödarääkimistest tekkinud infomüra, nagu ei peakski raamatukogu sinna tulema, on aga tekitanud ka täiesti kohatuid juubeldusi.

Kooskõla pargiga

Need juubeldused põhinevad teadmatusel ja vääradel vastandustel. Nii väidavad raamatukogu vastased, et uus hoone hävitab kesklinnas pargi. Ometi võib iga tõsisem huviline küsida Tartu linna keskraamatukogu arengukomisjoni aruannet, kus on ära toodud uue hoone esialgse asendi ja mahu kavandid.

Neist on selgelt näha, et suurem jagu praegust haljastust jääks alles. Just see osa haljastust, mida üleüldse saab mingil määral nimetada pargiks, mitte kunagise kaubahoovi kohale kasvanud rohuks. Linna kopsude kadumist pole niisiis vaja karta.

Tõsi on, et kunstimuuseumi taotlus uude raamatukokku majuliseks tulla paisutab algselt 12 000 ruutmeetrit katma plaanitud ehitise 5000 ruutmeetri võrra suuremaks. Erinevate kultuurivaldkondade koostööd soodustava liitkeskuse loomine Tartus oleks aga väga teretulnud.

Ka suuremahulised ehitised ei pruugi loodusega vastuollu minna – lummav tõestus harmooniast ja sünergiast on näiteks Alvar Aalto Villa Mairea.

Ja kui ühisprojekt kunstimuuseumiga ei peaks teostuma, ehk tasuks siis uurida, kas raamatukogust võiks ühtlasi saada loodushariduskeskuse ökomaja, mida siiani Lille mäele planeeriti, kuid millel seal võib juba kitsas hakata.

Linnagalerii võiks uude raamatukoguhoonesse tulla nii või teisiti. Senised kavad ja eksperthinnangud räägivadki vajadusest kesklinna kultuurikeskuse järele, kus oleksid arvutiklassid ja konverentsisaal, kuid ka rohkelt ruumi laste ja noorte huvitegevuseks.

Noortele ja eakatele

Samamoodi on raamatukogul oluline roll eakate kursishoidmisel ühiskonnas toimuvaga – paljud ei jõua ajalehti-ajakirju osta ega tellida, just linnaraamatukogu on ajakirjandusega tutvumise kohaks. Tartu Ülikooli raamatukogu peaks ennekõike jääma akadeemilise kogukonna teadustööpaigaks.

Sestap on äärmiselt lühinägelik pidada tühja parki rahuldavamaks ajaviitekohaks kui pargiga ühte sulanduvat raamatukogu.

Võib aga aimata, et loodushoidlike loosungite varjus eelistab nii mõnigi pargiümbruse asukas üsna lageda ja ahta platsi säilitamist pelgalt seepärast, et uus hoone varjaks tema väljavaadet.

Visionääre eristabki tagurtartlastest kogukondlik mõtlemine. Tagurtartlane arvab, et kogu linn on tema ümber ehitatud ja peab samas tema aknast avaneva vaate puhtana hoidma. Visionäär eelistab käputäiele tagurlastele aga kümneid tuhandeid linlasi teenindavat kultuurikeskust.

Kindlasti on status quo hoidmine märksa elulisema tähtsusega miljööväärtusega asumeis, kesklinn aga on kõigi linlaste ja ka linna külaliste ühisruum.

Majade rohkus on linnas ja eriti kesklinnas elamise paratamatus. Õnnelik ja tänulik peaks olema see, kellele nii vägev kultuurikeskus naabriks tuleb.

Uus kaubamaja on Hansakvartalisse nagunii tulemas. Olen kindel, et Poe tänava plaani vastased ei soovi sugugi, et nende võsukesed veel enam kaubamajas ja selle ümbruses päeva varastaksid kui praegu. Raamatukogu pakuks ajaviitmiseks mõistlikku, harivat ja loomingulist alternatiivi.

Selles kultuurikeskkonnas on lootust, et noortest saavad haritud inimesed, mitte asjadekultuse orjad või hingetud robotid.

Inimesed, mitte robotid

On ju robotite häält ka raamatukogu vastu kuulda olnud. Nood peavad end tehnoloogiliseks avangardiks, kuid tegelikult on ka ise tagurtartlased. Nendele pole raamatuid vaja, sest kõike saab arvutist (küllap siis juba ka piima ja leiba ja katust ja riideid?), ja raamatukogu on vaja vaid asotsiaalidele, kes ei jaksa arvutit osta.

Nii jaburat juttu saab ajada vaid arvutivallas algaja, kel pole veel kunagi kõvaketas kokku jooksnud, CD-ROM juhukriimu tõttu kõlbmatuks muutunud ega vajalik virtuaalarhiiv netist kadunud.

Raamatud peavad siiski märksa paremini ajaproovile vastu kui mis tahes seni tuntud digitaalsed infokandjad. Kuid tõesti, isegi raamatud ei talu lõpmatuseni neid lausa asotsiaalseks muutuvaid tingimusi, milles nad on vanas Lutsus.

Peab muidugi ise olema seal käinud, et sellest aru saada. Tundub, et tagurtartlased ei ole. Ammugi ei ole aga poliitilised jõud, kes tagurtartlastele panustavad (sest kedagi teist pole neile enam jäänud).

Minu tungiv soovitus: hakake end ometi linna eluga kurssi viima, lugege läbi asjakohased dokumendid, käige raamatukogus ja kunstimuuseumis, suhelge inimestega.

Siis saate ka ise aru: uus linnaraamatukogu peab tulema Poe tänava parki. Sest kõige väärikam rakendus sellele platsile linna keskmes on olla teiseks koduks inimestele, kes tahavad ennast harida ja loovalt teostada ning üksteist ja maailma paremini tundma õppida. On ju see kogu Tartu ideaal!

Tagasi üles
Back