Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välismaal elavad eestlased hangivad musta leiba teiste sisserändajate toidupoodidest ja pagaritöökodadest või küpsetavad seda ise, kuid esimeseks eelistuseks on Eestist saabunud külaliste toodud leib.
New Yorgis elava Neeme Raua sõnul on toidu sissetoomine Ühendriikidesse küll rangelt keelatud, et aga tollis kõiki kotte läbi ei vaadata, on osadel tulijatel ikka midagi suupärast kaasas.
«Eestlastele on läbi aegade olnud küllap kõige sagedasemaks salakaubaartikliks päts musta leiba, mis külakostiks või endale nosimiseks ookeani taha toodud,» rääkis Raud. «USA suurelt turul võib küll kõike leida, kuid eesti leiba siin ei küpsetata.»
Raud nimetas kodusele mustale leivale kõige lähedasemaks vene pagarikodade toodangut, kuid see olevat siiski aseaine, sest pole nii magusa maitsega ja tahe kui Eestis küpsetatu.
Eesti leiba on Põhja-Ameerikas püütud teha peamiselt Kanadas Torontos.
«Just leiva küpsetamisega sai seal kunagi kuulsaks väliseestlane Vaido Rooneem, kelle perekonnanime kandva pagarifirma leiba-saia võis osta paljudes linna poodides,» meenutas Raud.
«Nüüd on leivaäril kuuldavasti uued mitte-eestlastest omanikud, kes toodavad peamiselt seda, mida turul nõutakse. Raske tume leib ei ole aga ameeriklastele ja kanadalastele harjumuspärane.»
Eesti pagarid küpsetavad
Toronto Eesti pagariäri «Kuldne kringel» pagarid on Rauale tunnistanud, et «õiget» maitset on ookeani taga raske saavutada toiduained on küll nime poolest samad, kuid koostiselt ja maitseomadustelt erinevad, ning seetõttu saab õiget ja ehtsat eesti leiba ikka ainult Eestist.
Los Angeleses elav maalikunstnik Kaia Kiik ütles, et tunneb mustast leivast, nagu ka kiludest ning mulgikapsastest puudust küll.
«Kui elasin Pariisis, võisin musta leiba leida vaid lukskaubamaja Le Bon Marché delikatessiosakonnast, kuid see polnud «päris»,» nentis Kiik. «Must oli leib küll, ent liiga pehme, ilmselt polnud hapendamisprotsess õige.»
Nii Pariisist kui Los Angelesest on Kiik leidnud ka saksa musta konservleiba.
Los Angeleses on musta leiva saamine tegelikult üsna lihtne: tuleb vaid istuda autosse ning tunniajase sõidu kaugusel on vene kogukonnale suunatud pood, kus leidub kõike, mida ka eestlased söövad.
«Isegi soolaheeringas, Borodino leib ja hapukurgid tünnis on seal müügil,» nentis Kiik.
Kaheksa aastat Iirimaal elanud Merike Darmody ütles, et tunneb kodumaisest leivast tõepoolest puudust.
Läti leib Dublinis
«Kuuldavasti olla häda sundinud mõningaid suisa ise leiba küpsetama, kui ei saanud mõnelt Eestis käinud tuttavalt leiba nii-öelda ette tellida,» lausus ta. «Eriti suurt puudust tundsin leivast siis, kui sarnaseid tooteid siia veel sisse ei toodud.»
Viimase paari aasta jooksul on aga mitmed Vene ja Leedu ettevõtjad avanud Iirimaal eri linnades ridamisi poode, kust saab osta Lätist toodud leiba ja liha- ja piimatooteid.
«Ma pole just uurinud, kas seal Eesti tooteid ka on, aga kohukesi ning pelmeene leidub küll,» rääkis Darmody. «Leivapäts maksab kahe euro ringis, eriti maitsev on Borodino leib.»
Tegelikult leiab ka iirlaste toodetu seast väga huvitavaid variante alates seemne- ja tomatileibadest ning lõpetades «vana hea» iiri soodaleivaga.
«Samuti on siin väikesi pagaritöökodasid, kus saksa päritolu elanike maitsest juhindudes küpsetatakse ka musta leiba ja midagi sepikulaadset,» mainis Darmody. «Aga tegelikult pole see maitse ikka see õige...»
Darmody meelest võiks mõni ettevõtlik inimene hakata Iirimaale tooma ka eesti leiba ja leivatooteid, sest eestlaste kogukonna arvukuse kasvu silmas pidades jätkub soovijaid kindlasti. «Klientideks oleksid ju ka teised Ida-Euroopa riikidest pärit ja musta leiva maitsega harjunud inimesed,» arvas ta.
Ülle Toodele meenub nelja aasta tagusest Itaaliasse kolimisest suur igatsus kodumaise leiva järele. «Just täisteraleib ja peenleib, aga ka hapukas must vormileib olid puudu,» rääkis Toode.
Leivaretk Austria piirile
«Itaallased söövad ju meie mõistes saia!» Eesti moodi leiba on Toode elukohas Emilia-Romagnas sama hästi kui võimatu leida.
«Kauplustes on küll müügil pakitud tumedam leib, aga selle säilivusaeg on nii pikk, et seda ma ei söanda süüa,» kurtis Toode.
Tema käib oma musta leiva isu rahuldamas nädalalõpureisidel Dolomiitides, kus tänu Austria lähedusele saab süüa juba ka väga head musta leiba. Samuti toob ta leiba kaasa Eesti-reisidelt.
«Külmiku jääkambris on mul alati musta leiba varuks,» rääkis Toode. «Kui vastupandamatu koduleiva igatsus tuleb, sulatan sealt mõne viilu üles.»
Kuna Toode on aastatega kohaliku köögiga harjunud, siis ei igatsegi ta sealsete roogade kõrvale eesti leiba. «Selle maitse ei sobi tegelikult hästi Itaalia toitudega kokku,» nentis ta.
«Koos pastaroogadega, mis on juba ise jahutoode, Itaalias leiba ei pakuta, ka kartuli kõrvale pole siin kombeks leiba süüa. Kohalike retseptide järgi tehtud liha või kala kõrvale sobib ka tegelikult paremini valge leib. Musta leiba söön enamasti siis, kui kodus ise Eesti toite teen.»
Euroopas seemneleivad
Pia Talimaa-Franckx on eluaeg olnud köömneleiva fänn ning pole seni suutnud eestimaisele Madise leivale Belgiast aseainet leida.
«Küll aga on siin saadaval igasuguseid tumedaid seemneleibu, mida praegu söömegi,» ütles ta. «Kuna Belgias tõusid leiva- ja saiatoodete hinnad tänavu 10 protsenti, siis pääses valla tohutu leivaküpsetusmasinate ostubuum.»
Ka Franckxide perre soetati pereisa eestvedamisel vastav riistapuu, millega üsna agaralt saiu, seemneleibu ja muud kraami küpsetatakse.
Luksemburgis tõlkijana töötav Marek Dreving kasutab musta leiva saamiseks kohaliku soomlase asutatud pagarifirma teenuseid.
«Päev varem saadetakse meililisti kiri ning järgmisel päeval tuuakse soovitud tooted kohale,» selgitas Dreving. «Nimekiri on päris pikk, pakutakse karjala pirukaid, kaera-, kartuli- ja rukkileiba ja muudki. Olen vahel Rännumeest tellinud, aga sagedamini toovad mulle kodust leiba külalised.»
12 viilust koosneva leivapaki eest küsitakse Luksemburgis kolm ja pool eurot.
Viimasel ajal on Luksemburgi kauplustesse tekkinud tavapärase prantsuse valge saia kõrvale ka kõrvitsa- ja päevalilleseemnetega teraleibade valik, mis on Drevingu sõnul teretulnud vahelduseks.
«Ostan muidugi ka siinset toodangut, aga erinevalt rukkileivast on see hea ainult värskena,» nentis Dreving. «Juba järgmiseks päevaks on pika saia krõbe kooruke ja pehme sisu muutunud nätskeks tallanahaks.»