Konflikti lahendamine nõuab selget pead

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Igapäevases suhtlemises puutume kokku väga erinevate inimestega. Kuna konflikte pole võimalik vältida, on kasulik õppida neid lahendama.

Konflikti võib defineerida kui inimestevahelist vastuolu või lahkheli, kus ühe osapoole arusaamad eesmärkidest, vajadustest, situatsioonikäsitlustest, väärtussüsteemidest vm põrkuvad teise osapoole omadega ning mis omakorda käivitab afektiivsete emotsioonide mõjul vastava käitumise.

Selle tulemusel tekivad psüühilised pinged, mis vallanduvad partnerite teineteise vastu tegutsemises, mistõttu kannatavad tähelepanu ja mõtlemisvõime ning käitumist hakkavad juhtima primitiivsed regulatsioonid.

Sageli suhtutakse konflikti positsioonilt, et seda tuleks pigem vältida või siis tingimata võita.

Konflikti negatiivsena tajumisest tingitud ärevus, viha ja hirm suurendavad adrenaliini hulka veres umbes 20% võrra, mis on küll kasulik sportlase organismile enne võistlust, kuid ei tule kasuks konflikti konstruktiivsele lahendamisele.

H. Lacey on välja öelnud põhitõe konfliktide lahendamiseks. Nimelt selleks, et õppida uusi kasulikke reageerimisviise, peame vanad harjumused kõrvale heitma.

See, kes me täna oleme, meie suhtumine, käitumised ja reaktsioonid, on suuresti eelneva programmeerituse tulemus.

Kui võtame endale aega järelemõtlemiseks ja kasutame iga kogemust teadliku õppeprotsessina, oleme võimelised muutma oma suhtumist konflikti ja oma käitumist konfliktis. Konflikti tuleks algusest peale suhtuda kui lahendatavasse ning püüda säilitada teise poolega avatud suhtlemine.

Konflikti lahendamisel tuleb kasuks selgus emotsioonides. Et toimida konfliktis süstemaatiliselt, teist või teisi ja ennast mittekahjustavalt ning arenemist soodustavalt, on vaja järgida kolme põhilist reeglit.

Austa vastast

Esmase reeglina austage vastaspoolt. Teise inimese kohtlemine lugupidavalt sõnasõjas on kerge alluma lugupidamatuse gravitatsioonile, kuid tahtejõu najal ja õpitule toetudes on see kõigil võimalik.

Teise reeglina tuleb vastaspool ära kuulata. Situatsioonis suhtlemisel oleks hea juhinduda Carl Rogersi reeglist – iga inimene võib enda eest rääkida alles siis, kui ta on eelnevalt eelmise kõneleja mõtted ja tunded täpselt ümber sõnastanud, nii et kõneleja sellega rahule jääb.

Selle eesmärgiks on mõista teise inimese seisukoha sisu, tegelikku tähendust teise osapoole jaoks ning temas valitsevaid tundeid. Siinkohal tulevad kasuks aktiivse kuulamise oskused ning kehakeele lugemise oskus. Keskendumine tunnete empaatilisele peegeldamisele aitab vastaspoole emotsioone kiiresti vähendada.

Kuula ära

Seejuures ei pea peegeldamisel ise uskuma, et räägitu 100% tõele vastab. Peegeldamisel on tähtis mõista, mitte tingimata nõustuda. Pärast peegeldamist võib väljendada oma arvamust toodud ettekäände suhtes. Ehk Boltoni sõnadega: kui teine inimene tunneb, et teda on kuulatud, olete välja teeninud õiguse rääkida oma vaatenurgast ja väljendada oma tundeid.

Kolmanda olulise asjana tuleks sõnastada ja väljendada oma vaateid, vajadusi ja tunded. Demonstreerinud lugupidamist teise inimese tunnete ja seisukohtade vastu, anna tagasisidet juhul, kui see tuleb kasuks (samal hetkel pole mõtet konflikt lahendama hakata, esmalt tuleks «aur välja lasta»).

Jää endale kindlaks

Tagasiside peaks olema lühike ning vältima tugevaid emotsionaalset laengut kandvaid sõnu (toidab emotsioone). Mõtelge läbi, mida ütlete – nii väldite emotsioonist juhitud ekstreemseid avaldusi ning öelge, mida mõtlete.

Teavitage oma tunnetest, kuid pidage meeles, et tugevad emotsioonid takistavad küsimuse sisulist lahendamist. Igal juhul on hea kasutada varasemaid enesekehtestamise oskusi.

    Tagasi üles