Mida tahavad haridusreformi vastased?

Toivo Maimetsa sõnul on uue hariduskava eesmärk erinevuste rõhutamine ning sunni kaotamine: vabalt arenev koolilaps ja õpetaja on parema ühiskonna aluseks.

Kõigile ei meeldi, et haridussüsteemis muudatusi ette võetakse. Mõni opositsioonipoliitik on viimastel nädalatel väga aktiivseks muutunud ega häbene isegi Ühiskondlikku Lepet enda huvides ära kasutada. Tegelikult on isegi hea, et lõpuks on selge, kelle sooviks on «rohkem riiki». Meie eesmärgiks on riigi poolt käsukorras juhtimise vähendamine, vähendamata seejuures riigi vastutust hariduse kvaliteedi eest.

Erinevad lapsed

Mis siis meie oponentidele ei meeldi? Tähtsaim on muidugi maailmavaateline vastuolu. Iga laps on eriline ja mina olen veendunud, et see on hea. Mida erinevamad on inimesed, seda huvitavam ja suurema arengupotentsiaaliga on ühiskond. Seepärast usun mina ja usuvad teisedki uuenduste toetajad, et kool ei tohi lapse isikupära alla suruda. Vastupidi, igaühe individuaalsed võimed ja huvid peavad saama hoogsalt areneda.

Uuenduste vastased seevastu arvavad, et kool peab olema nagu treipink: paned erineva kujuga oksad sisse, aga välja tulevad täpselt ühesugused puumunad. Sellise kooliga on võimatu nõustuda ja sellepärast ongi vaja haridussüsteemi uuendada. Üksainus koolimudel ei saagi igaühele sobida – ei ole vaja treipinki, mis kõik lapsed ühesuguseks lihvib.

Kas riik loobub reformiga vastutusest hariduse eest? Ei. Riik kehtestab üldised nõuded ning eraldab raha laste koolitamiseks. Olen veendunud, et õpetajad, koolijuht ja hoolekogu teavad palju paremini kui riik, mida konkreetne kool vajab.

Riigi kohuseks on tagada hariduse kvaliteet, seetõttu on vaja ümber korraldada kehtiv järelevalvesüsteem, mille olulisimaks osaks saab koolide enesehindamine. Sellele lisanduva välishindamise ja -nõustamisega on riigil võimalik oma vastutust tõepoolest ka kanda. Kas riik ei peagi tagama kõigile lastele võrdset haridust, küsitakse. Selline kohustus oleks absurdne, sest inimesed on ju erinevad. Küll aga peab riik tagama kõigile lastele võrdse võimaluse. Mina mõistan seda kui võimalust lapse isiklike eelduste ja võimete arenguks.

Omavalitsuse kohused

Kuidas omavalitsus saab täita oma kohustust kooli rahastada, kui riik raha ära võtab?

Lihtne aritmeetika näitab, et kooli omanik saab raha hoopiski juurde. Kui praegu maksab riik iga lapse kohta pearaha umbes 9000 krooni aastas, investeeringud aga peab omavalitsus ise leidma, siis uue süsteemiga hakkab riik andma oluliselt rohkem. Ei saagi aru, miks omavalitsused võitlevad parema elu vastu.

Senine finantseerimine ongi põhjustanud enam kui saja väikese maakooli sulgemise. Uus rahastamissüsteem töötab sellele vastu. Selleks, et maakoolid säiliksid, on mõeldud baasraha.

Sisuliselt maksab riik kinni tühjad kohad väikekoolides, et need koolid saaksid edasi püsida. Negatiivse iibe vastu ei saa haridusminister paraku kuigi palju ette võtta – koolilaste arv on 10 aastaga langenud neljandiku võrra ja järgmise 5 aastaga langeb veel kolmandiku.

Koolipinkide arv kahaneb meist sõltumatult. Nüüd on valida: kas koostame riikliku koolivõrgu kava ja hakkame koolide üle langetama tsentraliseeritud, käsumajanduslikke otsuseid või lubame otsustada neil, kellele kool kõige rohkem korda läheb, st lastel ja vanematel? Pearahamudel on kõige ausam ja otsekohesem viis tõlkida kooli kvaliteeti eduka majandamise keelde.

Riigi Kinnisvara võtab koolimajad ära?

Ei võta. Riik loob selle kaudu vaid ühe täiendava hoova, et koolide pidajad saaksid lähema paari aasta jooksul koolimajad korda teha ning edaspidi riigi poolt antava rahaga selle investeeringu kinni maksta.

Lapsevanemad kooli kallal?

On oluline, et kooliasjade üle otsustaksid erineva taustaga inimesed, kelle kompetents on kokkuvõttes suurem kui kitsa eriala spetsialistil. Mis kõige tähtsam – vanemad on kõige isiklikumalt huvitatud sellest, et lapsed käiksid heas koolis. Juba praegu näeme koolides, kus direktor hoolekogule otsustusõigust andnud, tõusvat spiraali: järjest enam vanemaid tahab kooliasjus üha rohkem kaasa rääkida.

Kooli areng sõltub õpetajast. Olen veendunud, et valdav enamik õpetajaid tahab töötada loominguliselt, südamega, kogu oma tarkust kasutades. Parim, mis riik teha saab, on kõrvaldada ülearused piirangud ja lasta inimestel tegutseda. Usun, et kümne aasta pärast on ka õpetajakutse prestiiž palju kõrgem kui praegu, sest õpetaja initsiatiiv ei ole enam allasurutud.

Hämmastav on, et haridusuuenduse oponendid lahkavad küll põhjalikult rahastusmudeleid, ent haruharva kuulen küsimusi hariduse eesmärkide ja sisu, laste heaolu ning ühiskonna pikaajaliste vajaduste kohta.

Kas laste ja ühiskonna huvide osas valitseb konsensus – või väljendavad uuenduste vastased üksnes päevapoliitilisi erahuve, millel pole lastega kuigi palju pistmist? Tahan uskuda, et see nõnda pole.