Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käimasoleva suure graafikatriennaali kõrval väärivad vaatamist ka väiksemad graafikaväljapanekud.
Omavahel milleski kokku leppimata, ent ometi millegi seletamatu (muistne temaatika, salapära, pühendumus) poolest kokkukuuluvana avasid septembri keskel oma näitused kaks omaaegset kaljopõllulast: Eesti Graafikute Liidu esimees Loit Jõekalda ja Imme Viidalepp.
Mõlema teekond kunsti juurde sai alguse 1970ndatel Kaljo Põllu õpilastena ning mõlema puhul võime kõnelda kunstist, mis tugineb müütilisele maailmanägemisele.
Kaljujoonised siidil
Kastellaanimaja galeriis 10. oktoobrini vaadata olev Imme Viidalepa viimaste aastate loomingu ülevaade kannab eesti mütoloogiale osutava pealkirja «Tulihänd II». Väljapanek hõlmab graafikat aastatest 20012004 ning tugineb rahvaluulemotiividele.
Loit Jõekalda viimaste aastate kiviraiendikogumismatkade «kullafond» vääriks juba ammu suuremat ülevaatenäitust: raiendite koopiad ja nendest sündinud uued kunstiteosed, mida mujal maailmas sõidavad vaatama ajaloo-, kunsti- ja kultuurihuvilised hoolimata kui tahes pikkadest vahemaadest ning mille tarbeks disainitakse eraldi muuseumimaju- ja saale, vajaks eesti kultuuriruumiski hoopis suuremat tähelepanu.
Lühikese jala trepigalerii võlvide alla mahtus seekord ära terve muinasmaailm, mille puhul oluline nii esteetiline kui semiootiline aspekt.
Õhkõrnale siidile kantud kaljujoonised ei kujuta endast uude konteksti (nii aja- kui ka ruumikonteksti) viiduna mitte lihtsalt jäljendit, vaid pigem kiviraide-, graafika- ja disainikunsti sümbioosi, samuti ka erinevate aegade sümbioosi. Kiviraiendite kõrval väärisid seekord tähelepanu ka puusüü jäljenditel põhinevad teosed.
Ühest Lõuna-Aafrika farmist avastatud vana peresöögilaud koos pika pingiga muutus Jõekalda käe all siidkangale kantuna efektseks postmodernistlikuks eestimaist talumiljööd meenutavaks «siidlauaks». Vanale ja autentsele «uue kuue» andmine tekitas siin kunstniku käe puudutusest hoopis uue tähendusvälja. Vanade märgisüsteemide kasutamisel tekib aga alati ka väelisuse küsimus: kas kunstnik on «väe suunaja» või hoopis «väest suunatu»?
Mõjud folkloorist
Sedasama võime küsida ka Imme Viidalepa «Tulihänd II» vaadates. Viidalepa graafikanäituselgi on mängus puu: ilmapuu ja ilmalind, päikese ja kuu loomise lugu (laul), mida ei saa võtta ainuüksi Kaljo Põllu, vaid ka kunstniku folklooriteadlasest isa Richard Viidalepa mõjutusena.
Omamoodi «naelaks» on kahtlemata stiliseeritud amaanitrumm, millel veel ei mängita, ent mida iseloomustab «seesmine» valmisolek mänguks. Tulihänd tuleb «mängu» alles pärast «Loomislaulu», «Saladuslikku järve» ja veel saladuslikumat «Ootajat» ning «Põgenejat», libistades end piltide vahel galeriiseinalt seinale ning pildist pilti, otsekui nimme rõhutades oma tabamatust. Tulihänna kujutis püsib kõigis piltides muutumatuna.
Muutub vaid maastik lendaja all. Tulihänna pildid tunduvad olevat jaotatud kaheks ruumiks: ülemine (nn lennuruum) on alati sama, mis muutub, on maastik lendaja all.
Mathias Johann Eisen kõneleb «Eesti mütoloogias» tulihännast mitme kandi pealt, sealhulgas on juttu ka tema nimest: tulihänd, pisuhänd, kratt. Tegu on väga vana nähtusega, mille puhul Eisen rõhutab laenulisust. Tänapäeva inimesele pakub aga ilmselt palju rohkem huvi see, kuidas Eiseni raamatus tulihända nähakse. Eisen kirjutab: «Eemalt paistab tulihänd nagu küünal, ligidalt aga lendav rakett.» Viidalepp visionäärina nii konkreetne ei ole.
Tema tundub uskuvat, et kes vedajat oma ihusilmaga näinud, teab ise. Kunstniku kogemuste/kujutluste pagas oma osa on siin ilmselt lapsepõlves kuuldud arhetüüpidel võimaldab tal sünteesida päris oma nägemuse ehk piltlikult öeldes: Viidalepp paneb oma tulihänna lendama folkloori ja kunsti piiril. Seda piiri tajub ka vaataja, keda huvitab ühelt poolt «lugu», teiselt poolt aga see, mille kohta tavatsetakse öelda loo «kunstiline kandvus». Viidalepale on lisaks neile kahele oluline «lend».
«Lend» ja «liikumine» on näituse pealkirjades enim korduvaid märksõnu. Niisamuti «tugipunkt». See, mida folkloor kunstnikule pakub. Võib arvata, et tulihänd varavedajana «veab» päris kindlasti ka inspiratsiooni. Seda nähtamatut, mis kuulub tulihännalugude juurde ja millele kunstnik toetub.
Ehedus ja arhailine põhi vaid kinnitavad Imme Viidalepa tööde imetabasust.
Näitus
«Tulihänd II»
Imme Viidalepa graafika
Tallinnas Kastellaanimaja galeriis 10. oktoobrini