Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enel Pungas selgitab, et plaanitav kohustuslik elukoha registreerimine pole tagasiminek nõuka-aega, vaid euroopaliku süsteemi kehtestamine.
Eesti inimeste mälestused nõukogudeaegsest propiskast on kustumatud. Kellele meenub tempel passis ja sellega seonduv riigi luba elada mingis kohas, kes teab korterijärjekorda ja -orderit, kes mäletab ruutmeetrite arvu ja suurlinnade kvootide arvestamisi.
Lisaks teostati sissekirjutamise kaudu julgeoleku- ja ideoloogiapoliitikat, eelistatud gruppidele kehtisid erireeglid. Karistatav oli nii sissekirjutuse puudumine kui ka elamine sellest erineval aadressil.
Kolm aastat kogemust
Praegune elukoha registreerimise süsteem on kehtinud kolm aastat. Nagu teistes riikides, lähtutakse ka meil elukoha vaba valiku põhimõttest. Samas eristab meid teistest arenenud riikidest inimese kohustuste puudumine elukoha registreerimisel. Oleme liikunud ühest äärmusest teise, täielikust kontrollist täielikku teadmatusse. See omakorda on meid viinud olukorda, kus olemasolevate elukohaandmete madala kvaliteedi tõttu ei saa Eesti riik (ühena vähestest Euroopas!) teha rahvastikurände statistikat.
Ei ole võimalik saada õiget informatsiooni, kui elukohateabe jaoks peab käima (küll arvuti abil) mööda kodaniku öeldud erinevaid aadresse, mis asuvad erinevate ametkondade andmekogudes. Kujutage korraks ette, milliseid andmeid nendesse on elukoha kohta öeldud! Kui vastava ametkonnaga on soovitud edasi suhelda, on antud üks aadress, kui mitte, teine. Selleks aga, et saada kasutatavat infot, tuleb seda koguda ühtmoodi ja ühte kohta. Kasutuskõlblik on ikka vana hea postiaadress e-post on küll operatiivne, kuid ei anna sellist infot nagu vaja valimiste korraldamisel või sotsiaaltoetuse pakkumisel.
Otsuse elukohaandmete hoidmise koha osas on riik teinud. Neid kogutakse rahvastikuregistrisse. Loomulikult ei tohi olla, et keegi jääb elukohaandmete teatamise süsteemist kõrvale seetõttu, et tal puudub võimalus oma aadressi sinna kandmiseks. Paraku jäävad praegu kehtiva seadusega oma eluruumi omaniku nõusolekuta inimesed vaeslapse ossa. Nende ainus võimalus on praegu, sarnaselt nendega, kellel üldse kodu ei ole, registreerida oma elukoht ilma täpse aadressita ainult omavalitsuse nimetusega. Seda tuleks kindlasti muuta.
Lisaks on aga veel inimesi, kellel puudub aadress rahvastikuregistris või see ei vasta tegelikkusele. Miks?
Puuduvad vajadus ja kohustus
Enamik meist on ju seaduskuulekad, teeme kõike nagu «peab». Pereliikmete sünni või surma puhul ajame asjad korda seadusega ettenähtud korras. Tegelikult on elukoha vahetamine samuti elusündmus, mille kohta riigil peab olema statistikat, et kavandada regionaalset arengut, planeerida eelarvelisi eraldisi jne.
Perekonnaseisutoimingutest teatamist eristab elukoha registreerimisest käegakatsutav tulemus on see siis sünnitunnistus lapse sünni registreerimise järel või pangakontole laekuv raha (sünnitoetus või emapalk).
Elukoha registreerimisest inimesele tõusev kasu pole mitte väiksema tähtsusega, kuid on esmapilgul raskemini hoomatav. Otsese kasutunde puudumine on peamisi põhjuseid, miks seadusega sätestatud kohustuste puudumisel elukohaandmetesse hooletult suhtutakse. Ometi on kodanikel põhiseaduslik õigus osaleda valimistel, mida korraldatakse aga rahvastikuregistri elukohaandmete alusel.
Üksikisiku tulumaksust saab suure osa endale omavalitsus, kuhu oleme oma elukoha registreerinud. Kahjuks ei mõtle me iga päev sellele, et omavalitsus pakub inimesele nendelt laekunud maksude eest vastu erinevaid teenuseid.
Küll aga kasutame omavalitsuse loodud teid ja paneme lapsi kohalikku kooli. Iga päev ei peagi sellele mõtlema, aga see arusaamine peab inimestes olemas olema, mitte tekkima alles siis, kui häda käes. Kui selgub, et olete 10 aastat ühes kohas elanud, aga omavalitsus toetust ei maksa, sest elukoht on registreeritud mujale või üldse registris puudub, on hilja kellelegi süüdistusi esitada. Ikka «Ise» on elukoha registreerimata jätnud.
Mida andmetega tehakse?
Kujutame ette olukorda, kus omavalitsus ei tea oma territooriumil elavate inimeste arvu ja vanust. Kuidas oleks näiteks võimalik planeerida klassikomplektide ja õpetajate arvu või kooli juurdeehitust?
Kes vastutab, kui septembri alguses selgub, et kooli tahab tulla oletatava mudilaste hulga asemel kaks korda rohkem põnne? Inimesed oleksid õigustatult pahased, kui neile koolikohti ei jätkuks. See, et nad on ise midagi tegemata jätnud, ei tule aga enamikul meeldegi.
Või kui juhtub õnnetus, süttib mitme korteriga elamu. Tuletõrje sõidab välja, teel õnnetuspaigale antakse elukohaandmeid kasutades neile teada, millistes korterites on väikesed lapsed ja vanad inimesed ning teavitatakse tühjadest korteritest. Aga mis siis, kui teadaolevalt tühjas korteris, kuhu vaadataks viimasena, elab registreerimata pere?
Rahvastikuregister ei ole koht, kust igaüks võõraste andmeid vaadata saab. Andmete väljastamiseks on väga karmid reeglid. Kui on hirm, et registrist saadakse teada, kus te elate, on loodud võimalus keelata oma aadressi väljastamine. Võrreldes näiteks soomlastega on Eesti väga kitsi riigi raha eest kogutud andmeid jagama. See peaks inimestele andma kindlustunde, et andmeid ei saa kuritarvitada.
Elukoha registreerimise kohustuse selge sõnastamine ei ole sisse- ega väljakirjutamine. Asjatult kardetakse sissekirjutuse põhimõtete taastulemist, ajad on muutunud. Vaadeldes Põhjamaade süsteeme, näeme, et ka nende seadustes on kohustuslikkus kirjas, sellest kinnipidamine inimestel veres ega tekita mingeid ohte.
Olles riigi kodanikud, ei saa me riigilt ainult nõuda ja eeldada selgeltnägemise võimet. Et riik saaks täita oma kohustusi meie ees, on kõigi huvides anda riigile infot. Ka elukoha kohta.