/nginx/o/2013/09/04/2018445t1h9224.jpg)
Endine peaminister Mart Laar põhjustas kevadel Euroopa Parlamendi tõlkide «kõnehäire». Tema sõnu vahendanud tõlgi ootamatu vaikimine tekitas sadade istungil osalejate kõrvaklappides sunnitud pausi.
Eestlastest eurotõlgid pelgavad «rehepaplust»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pisikese kaose põhjuseks oli Laari ilmekas sõnavõtus esinenud kõnekujund «rehepaplus», millel puudub tähendus kõigile peale eestlaste endi.
«Jumal tänatud, et ise seda ei pidanud tõlkima,» ohkavad tol päeval mujal olnud tõlgid üksmeelselt.
Nüüd kasutavad Eesti tõlgid seda meile nii tuttavat terminit rehepaplus omavahel kõige sellise tähistamiseks, mida pole võimalik adekvaatselt teistesse keeltesse tõlkida.
Eesti tõlkide kogukond Euroopa Parlamendi juures koosneb kokku umbes 50 inimesest. Samas töötab neist kõigist alalise lepinguga vaid viis.
Enamik eesti tõlke on vabakutselised, mis tähendab seda, et nad käivad tööl vastavalt vajadusele ning pakkumistele, mida nad saavad.
Brüsselis või Strasbourgis parlamendi istungitel töötades elavad eesti vabakutselised hotellides. Igal nädalal veedavad nad pikki tunde lennujaamades, pagas sageli kuhjaga kõige erinevamaid sõnaraamatuid täis.
Iga tööpäev on ettearvamatu käigu ja lõpptulemusega eksam, kus eksimine või tähelepanu hajumine ei ole lubatud.
Võiks arvata, et pingeline töö ning ebareeglipärane elu on muutnud nad enneaegselt näost hallideks vanainimesteks. Kuid ei.
Kuigi eesti eurotõlkide vanus varieerub 25st 64ni, näevad nad eranditult välja nooruslikud ja säravad. Ei mingit jälge ametnikule nii omasest tülpimusest või apaatiast.
Eesti tõlkekabiin Brüsselis, mida selles töötavad inimesed ise «kapiks» nimetavad, kannab numbrit 13. Tegu ei ole ühe ja ainsa ruumiga, mida eestlased võiksid koduks pidada.
Tegelikult on iga parlamendisaali juures oma «kapp» number 13, millest parajasti õige leidmine on keeruline nii parlamendihoones esimest korda ekslevale ajakirjanikule kui vahel ka tõlkidele endile.
«Kappi» jõudmiseks tuleb läbida hulk koridore, korruseid ja ühetaolisena näivaid uksi. Kuulsaks on saanud lugu, kuidas üks eesti tõlk kleepis Hansukest ja Gretekest hea sõnaga meeles pidades seinale nätsu, et õiget teed leida.
«Ausalt, sellest nätsust oli ka minul ükskord abi,» tunnistab naerdes Pilleke Laarman, üks vabakutselistest tõlkidest, kellega Postimees Brüsselis kohtus.
Kabiin nr 13 on halliks värvitud seintega väike ruum, kus kolme puldi taga istuvate tõlkide selja taha jääb meeter ruumi. Kabiini esikülje moodustab istungisaali poole avanev päratu aken.
Üks tõlk töötab ühtejärge maksimaalselt pool tundi. Seejärel võtavad kolleegid järje üle, et väsimus tähelepanu ei hajutaks. Nii kokku kuni neli tundi, mille järel alustab tööd uus vahetus.
Teoreetiliselt peaksid tõlgid edastama kuulajale ka kõnepidaja ebatsensuursed soovitused, kuigi eestlastel ei ole sellist olukorda ette tulnud.
Samas pani üks delegaat juulis kõik «kapid» vakatama, kui mainis, et jutt kisub igavaks, räägiks parem jalgpallist või naistest.
«Kõigepealt mõtled, et sa kuulsid valesti,» vahendab tema ja kolleegide üksmeelset üllatust Mari Kelve, kes oma 25 eluaastaga on üks nooremaid eesti vabakutselisi. «Ei ole lihtsalt võimalik, et siin niimoodi öeldakse.»
Naistest siiski ei räägitud, kuid jalgpall tuli käimasolevate Euroopa meistrivõistluste tõttu veel korduvalt jutuks.
Sporditeema tõestab tõlkide väiteid nende ameti puhul vajalikust laiast silmaringist.
«EMi ajal oli mõistlik enne istungit järele vaadata, kes viimase mängu võitis,» selgitab Kelve oma suurenenud huvi jalgpalli vastu. «Vastasel juhul oli oht hätta jääda.»
Tõlkidele vajalike omaduste loetelu paistab olevat sama pikk kui vahemaa Tallinnast Brüsselisse. Sagedamini jääb kõrvu sõna «meeskonnatöö võime».
«Sa pead mõistma, et oled osa tiimist, mitte staar,» rõhutab Aet Püssim, üks viiest alalisest eesti keele tõlgist europarlamendi juures.
«Tõlki pannakse kõige rohkem tähele siis, kui ta töötab halvasti,» nendib Kelve.
Uute eesti tõlkide vajadus Euroopa Liidus ei lõpe veel niipea, kinnitavad nii asjaosalised ise kui Birgit Hartman, Baltikumi tõlkide koordinaator Euroopa Parlamendi juures.
Eestis koolitavad neid nii Tartu Ülikool kui Tallinna Pedagoogikaülikool oma konverentsitõlke magistriprogrammidega. Hoolimata pingelisest tööst, mis vahel kajastub isegi unes valjuhääles tõlkimises, on TÜ Tõlkekeskuse assistendi Mall Tamme sõnul neid, kes seda ametit ihkavad, tohutult palju.
Tõlkemagistrisse saamisel on peamised eeldused kõrgharidus ning väga hea inglise, saksa või prantsuse keele oskus. Bakalaureusediplom ei pea sealjuures sugugi olema filoloogiaalane. «Meil on praegu siin politolooge ning isegi EPMÜ veterinaariharidusega inimene,» toob Tamm näiteid.
Muuseas, suurepäraste tõlkide puudus ei kummita vaid Euroopa institutsioone. Eesti liitumine Euroopa Liiduga on seadnud raske probleemi ette siinse tõlkide koolituse. Nimelt on Brüssel ja Strasbourg viinud meilt ka suure osa eurotõlkide õppejõududest.