Rahvameditsiinis kasutatavad jõhvikad on kõige väärtuslikumad täisvalminult, mistõttu neid on mõistlik korjata oktoobris. Pooltoorena korjatud marjades pole toimeainete sisaldus pooltki nii suur kui rabamättal valminud marjades.
Jõhvikaga tõve vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõhvikaid võib korjata aasta ringi, sest neis sisalduv bensoehape on tugeva bakterivastase toimega ning tänu sellele säilivad jõhvikad väga kaua värskena. Kevadel lume alt välja sulanud marjad on magushapud ja kõlbavad ainult suhupistmiseks, mitte purkipanekuks.
Värskuse säilimine on oluline jõhvika paljunemise seisukohalt. Nimelt on jõhvikad esimene toit, mida sööb talveunest ärganud karu, kes kasutab neid marju kui organismi puhastavat vahendit. Pika talveune ajal karu oma sooltesse kogunenud jääke ei väljuta, jõhvikad aga panevad mõmmil seedimise tööle ja vedeldavad tema soolte sisu.
Kuna jõhvikate seemned säilitavad ka pärast sellist vintsutust idanemisvõime, hakkab soodsatel tingimustel rabamättal karu väljaheites peagi arenema uus jõhvikapõõsas.
Looduslik ravim
Jõhvikas on põõsastaim, mille marjad kasvavad taime puitunud osadel. Roomavad oksad võtavad ka juuri alla, kuid mulla asemel peavad need leppima toitainetevaese ja niiske turbasamblaga. Taim on aga sellega harjunud, ta saab kõik toitained kätte turbasambla mättas olevast veest ja õhust.
Arvatakse, et kuna jõhvikamari on hapu, siis sisaldab see ohtralt C-vitamiini. Tegelikult on jõhvika hapu maitse tingitud peamiselt sidrunhappest, mistõttu pole mõistlik oma magu C-vitamiini vajaduse rahuldamiseks jõhvikatega koormata. Kui kedagi aga kimbutab kõrge vererõhk, siis saab jõhvikatest küll abi.
Rahvameditsiinis kasutatakse neid eelkõige külmetushaiguste korral palaviku alandamiseks, haige üldiseks kosutamiseks ning tema enesetunde parandamiseks. Jõhvikal on põletiku- ja bakterivastane, organismi üldtugevdav ja haavu parandav toime.
Marjad suurendavad veresoonte elastsust ja vastupidavust ning parandavad isu ja seedimist. Jõhvikamahl puhastab mädaseid haavu, leevendab põletusi ja kiirendab nende paranemist. Mahl koos meega aitab köha ja külmetuse korral.
Aeda jõhvikapeenar
Kui kurk hakkab haigeks jääma, võib võtta paar supilusikatäit jõhvikaid, suruda need puruks ja segada paari teelusikatäie meega. Seda magushaput segu tuleks süüa kohe ja aeglaselt, et kokkupuude kurgu ja suuõõnega oleks võimalikult pikaajaline.
Pärast mee ja jõhvikate söömist pole soovitatav paar tundi midagi suhu pista. Protseduuri peaks kordama paar korda päevas, kindlasti ka enne magamaminekut.
Jõhvikad seisavad hästi külmutatult või külmas keedetud vees. Neljakraadises vees säilib marja väärtus vähemalt pool aastat, läbi paksu marjamahla pestakse välja vaid teisejärgulisi aineid, samuti saab neid hoida ületalve külmutamata ja ilma veeta pimedas ja jahedas kohas.
Jõhvikate korjamiseks ei pea alati rappa minema, neid saab ka aias kasvatada. Enamgi veel, looduslike taimede hulgast on välja valitud koduaias kasvatamiseks sobivaid sorte. Vaja on vaid turvast, vett ja pistoksi.
Kuremarjad
Jõhvikas ehk kuremari on saanud nime oma õie järele, mis näeb välja nagu kure nokk.
Eestis kasvab looduslikult kaht liiki jõhvikaid harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris) ja väikeseviljaline jõhvikas (Oxycoccus microcarpus). Marjataimena omab tähtsust vaid esimene, mille taimeosad (sh marjad) on pisut suuremad.
Jõhvika marjad on väärtuslikud oma maitseomaduste ja hea säilimise tõttu. Neid kasutatakse jookide, keediste, tarretise jms valmistamiseks, ka maitseainena kapsaste hapendamisel ning konservi- ja alkohoolsete jookide tööstuses.
Jõhvikas alandab vererõhku ning parandab kõrge palavikuga haige enesetunnet. Happelisuse tõttu pole jõhvikaid soovitatav kasutada maksahaiguste, maomahla ülihappesuse või maohaavandite korral.
www.loodus.ee
http://www.tdl.ee/algopetus/oppekaik/alam_pedja/tammur.html
http://sunsite.ee/taimed/oistaim/johvikas.htm