Head kavatsused ei õigusta töökaaslastega kärkimist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Töökaaslastega kärkimine pole õigustatud ka siis, kui pahandaja tegelikult head soovib. Olemas on kasulikumad käitumisvalikud positiivse eesmärgi saavutamiseks.

Üks inimene jutustas järgmise loo: «Minu töökaaslane on sageli tõre ja võtab minu kallal iga pisiasja pärast. Kuigi ma tean, et südames on ta hea ja hoiab mind, käitub ta vahel nagu minu ema: esmalt sõimab läbi, siis vabandab ja ütleb mulle, et tegelikult tahab ta ju ainult head Miks inimesed nii käituvad?»

Inimene ja tema käitumine pole üks ja seesama: käitumine ei defineeri veel inimest ennast. Neurolingvistiline programmeerimine ehk NLP käsitleb sellist nähtust ühe taustaoletusena, mis ütleb, et iga käitumise aluseks on tegelikult positiivne kavatsus.

Erinevate käitumisaktide taga võivad olla erinevad positiivsed kavatsused, mida inimesed endale sageli ei teadvustagi. Nii näiteks võib olla partneri agressiivse käitumise positiivseks kavatsuseks pahatihti kaitse või hirmu positiivseks eesmärgiks turvalisus. Vanemate inimeste puhul kohtab sageli vastuseisu muutustele.

Head kavatsused

Selle taga võib aga olla kas positiivne kavatsus austada vanu traditsioone või kaitsta end, püüdes kinni hoida minevikus toimunud positiivsetest asjadest.

Olin hiljuti kaubahallis ühe ema ja lapse vahelise intsidendi tunnistajaks, kus ema reageeris lapse kommi-jonnile vihaselt: «Kas sa tõesti tahad, et tuleks politsei ja võtaks sind kinni? Ma ütlesin sulle, et sa ei saa enam täna kommi, mõtle, kui palju sa oled täna juba maiustusi söönud. Jää kohe vait!»

Analüüsides juhtumit positiivse kavatsuse printsiibist (PKP) lähtudes, võis ema viha positiivse kavatsuse eesmärgiks olla näiteks piiride säilitamine. Politseiga ähvardamise positiivseks eesmärgiks oli aga ilmselt motiveerida last käituma ses olukorras vastavalt ema soovidele, oletada võib ka muret lapse tervise pärast. Seega olid kõik ema kavatsused PKP seisukohast positiivsed.

See, et käitumine on tingitud positiivsest kavatsusest, ei muuda käitumist «heaks». Kuigi inimesed mõistavad vahel oma irratsionaalse käitumise hukka, jätkavad nad ikkagi endist viisi. Vahel piisab vaid sellest, et mõistetakse oma käitumist laiemas kontekstis, ning muutus käitumises võib toimuda hetkega ja «iseenesest».

Valikute tunnistamisest aga ei piisa alati kasulikuma käitumisviisi alustamiseks. Muutuse esilekutsumiseks on siis vaja aeg maha võtta ja vaadata oma käitumist laiemas kontekstis. Selleks, et vastavalt positiivse kavatsuse printsiibile mõne käitumise või muutusega tegeleda, alusta eeldusest, et kogu käitumine sisaldab endas positiivset kavatsust. Kasulik on eraldada seejuures iseennast ja oma käitumist – seejärel oled valmis avardama oma maailmapilti. Eraldades käitumise negatiivsed aspektid selle taga olevatest positiivsetest kavatsustest, reageeri positiivsetele kavatsustele.

Seejärel mõtle läbi, millised võiksid olla teised, kasulikumad käitumisvalikud sama positiivse eesmärgi saavutamiseks. Siinkohal soovitan kasutada ühe tehnikana ajurünnakut. Seejärel kaalu erinevaid valikuid ning ära lõpeta enne, kui oled otsustanud mõnda aega uut lahendust proovida.

Uued tehnikad

Lisaks võid sõlmida iseendaga positiivselt sõnastatud kirjaliku lepingu, mille riputamine näiteks töölaua kohale aitab sul seda pidevalt meeles pidada. Juhul aga, kui oodatav muutus ei too lahendust, alusta seda harjutust otsast peale.

See, kas käsitletud positiivse kavatsuse printsiipi aktsepteeritakse või mitte, on uskumise küsimus. Kui me tahame aga uskuda, et inimesed on halvad ja nende kavatsused tingitud pahatahtlikkusest, siis sellisena me elu ka kogeme. Vastasel korral aga anname endale paratamatult kõik eeldused selleks, et olla õnnelik.

    Tagasi üles