Toomemäe vanim eksponaat on muinaseestlaste ohvrikivi, mille on kujundanud ja kohale kandnud jäämassid vähemalt tosina aastatuhande eest.
Toomemäe ohvrikivi hävib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millal täpselt sinna uuristati lohud kultustoimingute jaoks, pole teada, aga needki on vähemalt paari tuhande aastased.
Veel kümme aastat tagasi tundus, et sileda pinna ja korralikult lihvitud uuretega kivi võiks püsida aastasadu, aga praegu on ta päästmatult lagunemas: kogu pealispind on kildunud ja lagunemine kestab. Varsti pole uurdeid enam nähagi.
Mõtlesin, et süüdi on viimaste aastate ebasoodne ilmastik, aga mõne päeva eest valgustas mind üks asjatundlik tartlane. Nimelt olevat tudengitel tekkinud komme põletada ohvrikivil konspekte, kusjuures on nähtud lausa latvadeni ulatuvaid leeke.
Paistab, et meie noortel pole koolitarkusest, eriti füüsikast palju külge jäänud ja nad ei tea, et tuli oli juba ammu enne dünamiiti kõige tõhusam kivilõhkumisvahend.
Piinlik on demonstreerida külalistele lagunenud põllukivi ja rääkida muinaseestlaste usundi juurde juttu uute paganate rumalusest.
Kui Baeri pea vahuveiniga pesemine räägib pigem kultuuri ja aukartuse puudumisest ning loodetavasti pronksskulptuuri eriti ei kahjusta, on ohvrikivi häving ehe tõend Emajõe Ateena langemisest barbaarsusse.
Muide, Emajõe Ateenaks hakati Tartut nimetama kohe pärast ülikooli taasasutamist: juba 1805. aastal on seda nimetust kasutanud tuntud literaat J. G. Seume Liivimaal rännates.
Nimel pole seost klassitsistlike ehitistega linnapildis, vaid hoopis Tartusse 1802 rajatud muusade asupaigaga, mida nimetatakse ka 1806 püstitatud Rahvaste monumendil Toomeorus.
On karta, et senise hoolimatu suhtumise jätkudes pööravad kõik üheksa muusat, kelle ülesandeks teaduste ja kunstide kaitsjatena on teadupärast harmoonilise isiksuse arendamine, oma pale siit kõrvale.