Käbi Laretei õrnusega maalitud elupildid

Foto: Postimees.ee

Käbi Laretei äsja Rootsis ilmunud memuaarikogu on tekitanud emotsionaalse tormi – ülima õrnuse, valu ja siirusega räägib autor selles oma varem vaikitud eraelust. Miks just nüüd, miks just nii - sellest räägib ta juba ise.

Kas sa oled kuusekäbi või männikäbi? küsib üks Moskva saatkonnaproua väikesele diplomaadivõsukesele näpuga kõhtu tonksates. Tüdruku suunurgad hakkavad solvumisest tukslema, kuid veel enne kui soolased pisarad valla pääsevad, jõuab ta taktitundetule maadamile vastata: «Mina pole mingi kuusekäbi, mina olen mamma Käbi!»

Sestsamast väikesest Käbist, keda Nõmme krutskeid täis kamraadid aeg-ajalt narrivad: «Käbi, käbi, kas sul pole häbi?» ja kes oma nimega alalõpmata hädas on; tüdrukust, keda kutsar paksu saaniteki all reejalaste kriuksudes palju kordi kargel talvepäeval Nõmmelt südalinna poole sõidutas, sai mõnekümne aasta pärast särav daam.

Ja suurepärane pianist, keda president Lyndon B. Johnsoni abikaasa isiklikult Valgesse Majja mängima kutsus. 60ndatel oli ta vaieldamatult üks maailma pressi poolt enam jahitud naisi ja üks tuntumaid eestlasi teispool raudset eesriiet.

Pole vahet, kas see teravdatud tähelepanu ja tuntus (mis pole tänini vaibunud) sündis sellest, et maineka dirigendiga õnnelikus abielus olnud naine tegi valiku, mis läks vastuollu tookordsete normide ja reeglitega – jättis maha mehe, tütre ja kodu. Või et ta sidus oma uue elu maailmakuulsa filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmaniga. Aeg on teinud oma töö, ja praegu on Käbi Laretei tuntud eelkõige seepärast, et on tema ise – särav isiksus, suurpärane kirjanik ja endiselt heatasemeline muusik.

«Me peame elus alati valikuid tegema, ja kõik need pole kerged,» tõdeb äsja uue memuaarikogu avaldanud Käbi Laretei oma Stockholmi-kodu valgusküllases toas klaveri taga istet võttes.

Teie viimane memuaarikogu «Nagu tõlkes – teema variatsioonidega» on Rootsi kirjandusmaastikul, pressis ja avalikus elus tekitanud tõelise tormi. Mis varasemates raamatutes välja ütlemata jäi, et kuus aastat kestnud kirjutamismaratoni taas ette võtsite?

Kõik raamatud olen kirjutanud teatud episoodidest oma elus: lapsepõlvest, õpingutest, vanavanematest ja vanematest, kuid see, millest ma varem kirjutada ei söandanud, oli minu abielud. Teadsin, et niipea kui ma oma teisest abikaasast Ingmar Bergmanist kirjutan, tekib sensatsioon.

Ja sensatsioon sündis?

Muidugi! Aga mulle on see kõik praegu ükspuha, sest see raamat oli absoluutselt vajalik. Ma ei saa teha oma elus pausi ja öelda, et nendest aastatest ma ei räägi. Neil aastatel juhtus ju nii palju!

Kirjutan nüüd nii oma kahest abielust kui ka dramaatilistest lahutustest. Sellestki draamast, mis tekkis minu ja Ingmari maailma – muusika- ja filmimaailma – valusast kokkupõrkest.

Kirjeldate neid kokkupõrkeid konkreetselt või on see pigem tõdemus?

Konkreetselt. On üks stseen Londonist, kui olin juba oma esimese mehe, dirigent Gunnar Staerni maha jätnud ja otsustanud Ingmariga abielluda. Pidime aga andma koos Gunnariga kontserdi ja ma ütlesin oma impressaariole, et me ei esinda enam mingit perekondlikku idülli, sest meil on käimas raske lahutus. Kuid tegin vea ja mainisin, et abiellun Ingmar Bergmaniga.

See oli deemonlik juhus, et Ingmaril oli samal õhtul Londonis Malmö linnateatriga esietendus. Ingmar teatas mulle, et press teab juba kõike. Lennujaamas oli mul vastas hulk ajakirjanikke, kes läbisegi ründasid: «Kas Bergman tuleb kontserdile? Kas te abiellute?» Meid provotseeriti kõikvõimalikul moel. See tegi kõigile haiget.

Olite Bergmaniga kümme aastat abielus, kas te tõesti ei suutnud kunagi selle eluga harjuda?

Ei, mitte kunagi. Meie maailmad olid selleks liiga erinevad. Ükskõik kui kuulus üks muusik ka poleks, press ei aja teda taga nii, nagu aetakse taga filmiinimesi.

Kuidas Rootsi avalikkus ja kriitikud selle väga intiimse mälestusteraamatu vastu on võtnud?

Haruldaselt hästi. Ma siiski usun, et mitte ainult sellepärast, et räägin nii palju Ingmarist. Kirjutan ju ka muusikast, oma «võitlusest» raskete kavade ja kiuslike nootidega, valikutest oma elus.

Tunnen, et see on minu kõige paremini kirjutatud raamat, hoolimata sellest – või just sellepärast –, et see on otsast otsani täis vastasseise: Eesti Rootsi vastu, Rootsi Eesti vastu, muusika- ja filmimaailma vastasseis, vastandumine Ingmariga, karjäär versus perekond....

Kas teie erinev taust selles põrkumises ka mingit rolli mängis?

Kindlasti. Ingmar oli pärit sügavalt usklikust kodust, mina seltskonnaelu nautivast diplomaadiperest.

Elasin teadmisega, et igaüks, kes meie koju tuleb, on teretulnud, Ingmar aga eelistas rahu ja vaikust, isegi isoleeritust, talle ei meeldinud seltskondlik elu.

Hoolimata sellest on Ingmari filmides olnud muusika alati olulisel kohal, olete palju koostööd teinud.

Olen mänginud klaverit viies Ingmari filmis, paljudes raadioteatri tükkides ja koostöö jätkus ka pärast lahutust. «Sügissonaadi» aegu olime juba lahus, kuid mängisin sisse kõik filmis esitatud klaveripalad ja aitasin Ingrid Bergmani tema rolli mõistmisel.

Me oleme Ingmariga sõbrad ja vaatame vahel koos filme, mida ta tegi meie kooselu ajal. Räägime ja arutame koos nii palju.

Praegu on teineteisemõistmine suurem kui kunagi varem?

Nii see tõesti on, kuid pean ütlema, et ma ei ole kunagi tundnud kättemaksuiha või kibedust. Ka siis mitte, kui meil olid väga rasked ajad, kui Ingmar armus. Siis oli mul ülesanne sellest üle saada. Kuid nagu Ingmar ütles, ei ole lahkuminek kunagi ainult ühe inimese süü. Kui meie vahel oleks kõik olnud väga hästi, siis ta poleks kellessegi teisesse armunud.

Minu klaveriõpetaja ütles mulle toona, et peaksin siiski õnnelik olema, et mind maha jäeti, sest muidu oleksin mina ise seda paari aasta pärast teinud ja see olnuks palju raskem.

Muusika ühendas ja ka lahutas meid: minu karjäär nõudis palju kodust eemal olemist, Ingmar ei olnud aga mees, kes oleks tahtnud üksinda elada, ta vajas lähedust. Kuid ka mina olin eemal olles üksi, pianisti elukutse ongi väga üksildane.

Teil ei käinud kordagi peast läbi mõte, et peaksite oma karjäärist Ingmari nimel loobuma?

Mõtlesin sellele vahel – kas ma siis tõesti ei suuda oma karjääri Ingmari geniaalsusele ohvriks tuua? Kuid minu õpetaja ütles mulle alati: «Seda sa küll ei tee, sest siis sa kaotad mõlemad – tema ja karjääri.» Elu on täis valikuid ja igaüks meist peab need ise tegema, et mitte hiljem kedagi teist süüdistada.

Ju siis oli kohtumine Ingmar Bergmaniga teie saatus.

Kui Ingmariga kohtusin, oli mul tõesti kohe tunne, et tema ongi minu saatus. Kuigi, kuni selle hetkeni uskusin, et mu abielu oli õnnelik. Mingi iseeneses vastuste otsimine tõmbas mind Ingmari poole. Tema looming on just sellest – inimeste hingepõhja vaatamisest, selle uurimisest.

Minu elus ja ka abielus see puudus. Nii mina kui Gunnar olime pärit peredest, kus domineeris aktiivne seltskondlik elu, ehk isegi pisut välised ja pealiskaudsed asjad – me ei tegelenud palju eksistentsiaalsetele küsimustele vastuste otsimisega.

Ja te jätsite kõik – kodu, abikaasa, tütre – ja lihtsalt läksite...

See kriis, kui ma tundsin, et pean tegema valiku – jätma nii mehe kui ka tütar Linda – oli ääretult valuline. Kuid ma leidsin, et lapsel peab olema üks ja turvaline kodu. Gunnaril oli kindel töö orkestriga, tütrel väga hea hoidja, see oli märgatavalt kindlam kui uus elu, mida mina oleksin saanud pakkuda.

Arvasin, et nagunii on minu elu üks lõputu reiside ja kojunaasmiste jada ning ega midagi nii väga muutugi... kuid Gunnar abiellus üsna pea, Linda sai endale võõrasema ja nad kolisid Göteborgi.

Kui palju mängis valiku puhul rolli Ingmari isiksus, töö, kuulsus?

Kindlasti oli sellel oma osa, sest Ingmaril oli tol ajal väga intensiivne loomeperiood ja seda ei saanud kuidagi seostada lastega. Kui ta kirjutas, vajas ta täielikku rahu ja vaikust. Ka oma lastega hakkas ta palju hiljem läbi käima.

Suvekodus Fåröl olite alati ka teie.

Jah, mina hiljem samuti. Olen pea kõik oma raamatud kirjutanud seal.

Olete kord öelnud, et elaks ometi kaua – äkki siis tuleb see selgus ja tarkus, millega kõike mõista. Kas see aeg on nüüd käes?

Jah, kuid see selgineb ja areneb aina edasi – iga päev, iga nädal toob midagi uut. Kui vaatan tagasi, tunnen aukartust elu rikkuse ees, mida olen saanud kogeda, ka nende valude ees.

Valikutest rääkides – seegi oli valik, et jälle sulg haarata.

Seoses raamatu ilmumisega on mul olnud nii palju tööd ning kohati tunnen, et see käib mulle üle jõu. Kuid see on tõesti minu enda valik, ja kui ma varisen kokku, siis varisen. Samas annab see mulle nii palju tagasi, ja kas pole imeline – 82-aastaselt tunda, et algab uus elujärk täis tegevust.

Vastasseis Eesti ja Rootsi vahel on olnud üks teemasid, millest olete kirjutanud.

Minu juured on maal, üks minu vanaisadest oli kingsepp, teine mölder ja alles isa tegi poliitilise karjääri ministrina ja lõpuks diplomaadina. Minu lapsepõlvekeel ja mälestused on värvikad, kuuldud keel mahlakas, vanaisa poolt vängete vandesõnadega vürtsitatud ja ääretult põnev.

Kui ma Rootsi tulin, tundus siin kõik olevat väga vaoshoitud ja raamidesse surutud. Isegi isale anti saadikuna Rootsis täpsed reeglid. Igatsesin nii väga selle impulsiivsuse ja vabaduse järele, mis meil Eestis tol ajal oli.

Kui 1988. aastal Tallinna tulin, oli kõik see kadunud: inimesed olid kinnised ja ettevaatlikud. Nüüd on see aga jälle muutumas – nii eestlased kui rootslased reisivad palju ja see muudab kombeid. Teatud laadi avameelsus aga siiski puudub.

Te pole kunagi varem rääkinud oma suhetest lastega, seekord võtsite selle teema üles.

Jah, ma teen seda, kuid ma ei salga, et minu suhted lastega on olnud keerulised, olgugi et väga lähedased. Tütar Linda aga ei taha, et ma meie suhetest avalikult räägiksin, Daniel samuti. Lapsed on mind teatud aegadel süüdistanud, et ma pole olnud nende jaoks rohkem kättesaadav, vaid peamiselt muusikaga tegelenud ja tihti reisidel.

Millega Linda ja Daniel tegelevad?

Linda valis liikumisterapeudi kutse ja töötas veel hiljuti haiglas, kuid on nüüd eriala vahetamas. Ka Daniel õpib praegu meditsiini, ta on erakorralise meditsiiniabi teenistuses ja see meeldib talle väga.

Armastusest filmikunsti ja meditsiini vastu on ta nende inimeste raskest tööst teinud ka filmi.

Danieli radikaalne elukutsevahetus tekitas avalikkusele ðoki.

Jah, see oli paljudele ‰okk, tundus nagu mingi allakäik. Tal oli ju režissöörina karjäär, tegi menukaid filme – ja äkki kiirabiauto peal tööl! Mulle kui emale on kõige tähtsam, et Daniel ise on rahul.

Olete kord öelnud, et tahaksite vanaemaseisust kasutada selleks, et tasuda võlg perekonna ees.

Linda lapsed Joakim ja Alexandra annavad selle võimaluse. Alexandra käis alles äsja siin ja me mängisime kolm tundi ühtejutti koos klaverit. Muudkui mängime ja kallistame.... see lähedus lapsega on tõesti nagu võla tasumine.

Kui teile võimalus antaks, kas muudaksite midagi oma elus?

Seda küsimust on mulle just nüüd palju esitatud. Jah, need on asjad, mis on teistele valu teinud, eelkõige minu lastele. Ja siiski – ma ei oleks saanud toona teisiti elada. Need valikud olid vajalikud ja kui see toob mulle täna süüdistusi, siis ma pean sellega elama. Võib-olla ma nüüd teeksin teisiti, aga tookord ma ei saanud, ja võib-olla ka ei osanud....

Kas õnn on olemas, Käbi Laretei?

Ma ei ole kunagi õnne taga ajanud. Õnnetunne – need on vaid hetked – ja iga hetke eest peab oskama tänulik olla. Minu jaoks on alati tähtsam, et elu on olnud rikas.

Käbi Laretei

• Sündinud 14. juulil 1922 Tartus diplomaadi peres.

• 1940. aastal siirdus perekond Rootsi eksiili.

• Alustas muusikaõpinguid Tallinna Konservatooriumis, hiljem täiendas end mitmel pool maailmas. 1946. aastal alustas soolokarjääri, on töötanud koos paljude mainekate dirigentide ja orkestritega, 1993. aastal esines koos ERSOga Tallinnas.

• 1954–59 abielus rootsi dirigendi Gunnar Staerniga, tütar Linda Marina (1955).

• 1959–67 abielus rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmaniga, poeg Daniel Sebastian (1962).

• Raamatud: «Kellele ma mängin» (1970); «Peotäis mulda, lapike maad» (1976); «Tulbipuu» (1983); «Keerised ja jäljed» (1987); «Mineviku heli» (1990), «Vihmapiisad ja kuupaiste» (2002); «Nagu tõlkes – teema variatsioonidega» (2004).

Eri Klas,
Tallinna Filharmoonia kunstiline juht, kolleeg

Käbi on üks ääretult huvitav isiksus ja tema erilisus peitub tema ilus – nii välises kui sisemises. Ta on üks ääretult põnev isiksus, nii selle poolest et tema elulugu on kirju ja põnev, kuid eriline on ka see, et tal on alati nii palju teistele anda – nii inimesena, muusikuna kui ka kirjanikuna. Seda kõike olen ma ise kogenud, eriti neil aastatel, mil töötasin Rootsi Ooperis ja meil oli ka ühiseid ülesastumisi.

Kui loodi Eesti Kultuurifond, oli minu tingimus selle etteotsa asumisel, et saan nõukogusse kutsuda ainult inimesi, keda täielikult usaldan ja kellele on kallis eesti rahvuskultuur. Ja üks, keda ma väga selles nõukogus näha tahtsin, oli Käbi. Üks allfondidest kannab Käbi Laretei nime ja sellega toetatakse noori eesti muusikuid.

Vähe on maailmas inimesi, kelles on nii palju südamlikkust ja takti, kui seda on Käbil. Tal on kadestamisväärselt palju seda, millest eeskuju võtta.