Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaur Kenderi arvates tegeletakse Tallinnas ratsionaalse arengu asemel 19. sajandi probleemide lahendamisega 200 aastat hiljem.
Kui sa tahad teada, mis mehega tegu, vaata, kuidas ta oma naisega käitub. Kui sa tahad teada, mis riigiga tegu, vaata ta pealinna. Tallinn on suur, arenev, võimalusterohke, salliv ja multikultuurne ainult võrreldes Keila, Paide või Võruga. Aga võrdleme mõne pealinnaga? Heh?
Kas te kujutaksite näiteks ette, et Moskvas või Helsingis või Stockholmis või Riias või Viinis vahetuks munitsipaalvõim aastal 2004 jutu saatel, et tänavad on vaja korda teha. Vist mitte. Sest tänavad on pealinnades üldiselt korras (jätame kõrvale Bagdadi, kus on ilmselt siiski mõneti keerulisem ja kuritegelikum olukord kui isegi Kadriorus). Ka Venemaal on asi parem kui meil.
Kes on viimasel ajal Moskvas käinud, teab, et ses paljukardetud pealinnas tallatakse kodanike õigusi jalge alla väga siledal asfaldil. Kuidas selle teema lõpuks Tallinnas maha saaks? Mina ei tea.
Aga ma tean, et Tallinna tänavad mõjuvad sama erutavalt ja ligitõmbavalt kui joodikust hoora katkised hambad. Kui riik on Tallinna ignoreerinud viimasel ajal seepärast, et Savisaar oli võimul, siis on valitsus käitunud lihtsalt sea kombel. See on aga andestatav.
Tegelikult ju poliitikutelt midagi paremat oodata ei tohigi. Loodame, et nüüd leitakse ootamatult palju raha ja Res Rüblica läheb ajalukku sellega, et Tallinna tänavad said siledaks kui siid.
Vaadake, pealinnaga on nagu naisega vaja on tasakaalustatud arengut. Ja see tasakaal ei tule nagu ma kohe näitan mitte ainult seest. Näiteks kui te ostate naisele kasuka, siis te ei saa vaadata, et ahaa, nii, pojal on selline, mul on selline, tütrel selline, ostan naisele ka sellise. Ei! Tasakaalustatud areng tähendab seda, et naine saab kasuka, millega on uhke teiste naiste hulgas liikuda.
Sama moodi on lood Tallinna ja ülejäänud Eesti tasakaalustatud arenguga. Tallinna areng peab olema tasakaalus Riia, Helsingi, Moskva, Stockholmi ja teiste pealinnade arenguga. Sest Tallinn, va vana libu, peab just nende ja teiste linnadega konkureerima kosilaste pärast.
Kosilased toovad kolm kinki: transiit, turism ja investeeringud. Milline neist ei vaja teid? Kõik vajavad. Ja kui neid kolme kosilase kinki ei ole, siis linn oma lapsi toita ja kasida ja kaitsta ei jaksa. Metafoor kisub üha vulgaarsemaks ja seksistlikumaks. Seda parem.
Korraks veel kasuka võrdluse juurde tagasi see oli lihtsustus. See, et riik keeldub kõiki Tallinna tänavaid kohe korda tegemast, on võrdne sellega, kui mees ei anna naisele raha verevähi ravimi ostuks olukorras, kus naine on see, kes peres tegelikult raha teenib! Kui sel kujutletaval mehel naine sureb, siis saab ta ehk uue võtta.
Kui aga Tallinnas asi hullemaks läheb, siis mida Eesti ette võtab? Kolib pealinna Elvasse? Eesti peab õppima seda taluma, et just Tallinn on see mõrsja, kelle pärast siin käiakse. Nagu armukade mees, keda ta naine pidevalt petab, peab ka Eesti suruma hambad risti. Ja maksma.
Aitab tänavatest ja metafooridest. Jätan lahkamata Tallinna multikultuursuse, arengu (nagu märkis Jüri Mõis, on kogu Eesti majandusareng kinni seal toas, kust ei anta Tallinnas ehituslube), võimalusterohkuse ja lõpetan sallivuse teemal.
Oma programmilises artiklis Põrgupõhja uueks Vanapaganaks saamise päeval kirjutas Tõnis Palts, et linna edasiviivaks jõuks on muuseas ka tolerantsus. Ehk sallivus. Ja sellega pidi asi meil korras olema. Kas on? Ja jätame jälle võrdluse Kadrina, Antsla ja Noarootsiga. Võrdleme võrreldavat. Mis me näeme?
Oma öise alkoholimüügi keeluga meenutab meie pealinn ennemini fundamentalistlikku Teherani kui Amsterdami, Londonit, Pariisi või Roomat. Muuseas, viinamüügi keelu esimesed õied on käes raevunud kained kirjamehed Wimberg ja Kivirähk on asunud fundamentalistliku ateismi eest võitlusse. Asendage nende ekstrakainetes kirjatükkides sõna «ateism» sõnaga «islam» ja tekib hirm, et varsti ei plahvata nad enam mitte ainult ajalehtede külgedel.
Res Rüblica ründab samal ajal riigis väidetavaid narkoparuneid. Nõudes neile eluaegseid. Samas on uuringute järgi ligi pooled noored uimasteid proovinud. Ja neid ei võta selles võitluses tõsiselt ei noored ega vanad.
Esimesed seepärast, et kõik on juba ühel või mitmel Euroopa-reisil käinud. Ja seal lõhnab noorte elu ikka väga roheliselt.
Teised, s.o vanad aga seepärast, et taipavad kui nende laps ka proovib mõnda keelatud ainet, siis jääb ta ikkagi oma lapseks. Ja keeruline on pidada keelatuks ainet, mis Amsterdamis lubatud. See on sama absurdne olukord kui see, et Pirital viina müües saad kell 23.01 hiiglasuure trahvi, aga Viimsis samal ajal viina müües saad lihtsalt raha ja kunde tänuliku naeratuse. Salliv Tallinn? Salliv my ass.
Ma ei tahaks lõpetada pessimistlikult. Aga on raske olla optimist, kui su kodulinn tegeleb 21. sajandil 19. sajandi probleemidega ja su isamaal levib HIV kiiremini kui Aafrikas.
Kust saaks vastutustundlikud, tundlikud ja tulevikku vaatavad valitsejad? Sellised, kes näiteks oleks suutnud peatada kunstimuuseumi ehituse ja selle raha kulutanud teedele ja tervishoiule.
Sest olgem ausad: kunstimuuseumi ehitus meie olukorras meenutab meest, kes selle asemel, et osta lapsele köharohi, ratas ja soe tekk, ostab hoopis naisele Kroonika, tordi ja rasvaimu.