(2. IV 1924 25. X 2004)
Andres Vanapa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie hulgast on lahkunud kirjanik Andres Vanapa, kodanikunimega Viktor Mellov. Tänavu 2. aprillil sai ta kaheksakümne aastaseks.
Avaldame sügavat kaastunnet lahkunu abikaasale Siima kopile, ta lastele, sugulastele ja sõpradele.
Eesti kirjanike, kunstnike, näitlejate ja heliloojate hulgas on vähe neid, kes teda poleks tundnud. Vanapa oli suhtlemisaldis boheemlane, kel oli silma inimeste ja nende loodud õhkkonna peale. Ta tajus väga ehedalt ühe või teise ajastu atmosfääri.
Koos Vanapaga on kaotsi läinud mahlane tükk Eesti kultuurilugu.
Oma talendi luuletajana, novellistina ja romaanikirjanikuna suutis ta ometi väga hästi välja mängida.
Nomenklatuursete suurmeeste hulka ta ei kerkinud, ka mõõdukas tunnustus oli visa tulema, aga see Vanapat ei kohutanud. Teda ümbritses kitsam sõpruskond, kes teda mõistis ja armastas.
Mitmed temast 1520 aastat nooremad kirjanikud avastasid, et Vanapagan on peale kõige muu suurepärane õpetaja ja kodukriitik.
See oli eriskummaline muie, millega ta pani paika manerismi ja tehislikkuse ilminguid oma noorte sõprade loomingus.
Vanapagana õpilasi nimetati Kaval-Antsudeks. Nende hulka kuulusid Enn Vetemaa, Teet Kallas, Henn-Kaarel Hellat, Tõnu Kõiv ja Andres Ehin. Kõigi nende Antsude kavalast näost peegeldub Vanapagan vastu.
Ametlik tunnustus, mida jagavad üriid, fondid, riiklikud organisatsioonid, elukutselised kriitikud ja arvamusliidrid, jõudis Andres Vanapani alles siis, kui ta oli juba kuuekümnene.
Tema novelle on pärjatud nii Tuglase kui ka Mälgu novelliauhindadega.
Ka tema luule austajate hulk kasvab aastatega. Vanapa värsid on ühtaegu avangardistlikud ja rahvalikud. Kes peale tema oskaks midagi niisugust?
Kahjuks kipub unustuse hõlma vajuma ta romaan «Riiulid» (1994), kuigi see kuulub Eesti modernismi väga tähtsate saavutuste hulka.
Vanapat pole enam meie hulgas, aga ta looming säilitab oma maagilise värskuse.
Meie vaimukõrvusse jääb kaikuma ta ainulaadne naer.
Eesti Kirjanike Liit