Kirjad

Ärgem veeretagem vastutust USA õlule!

Seoses Eesti kaitseväelase hukkumisega Bagdadis viitasid kohalikud poliitikud ning ajakirjandus, et Eesti jalaväerühma viibimine Iraagis on tingitud USA soovidest. Otsuse need mehed Iraaki saata tegid siiski Eesti riigijuhid.

Väide, et see samm oli hädavajalik NATO liikmeks saamiseks, ei vasta tõele. 2003. aasta veebruaris tegid kümne Ida-Euroopa riigi välisministrid avalduse, milles kinnitasid, et kui Iraak ei täida ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis esitatud nõudeid, siis «oleme valmis kaasa aitama rahvusvahelise koalitsiooni tegevusele, saavutamaks resolutsiooni täitmist ja Iraagi desarmeerimist».

Sellega võttis Eesti endale selge kohustuse.

Kuid avalduses oli ühtlasi öeldud, et see jõustub üksnes «juhul, kui selles resolutsioonis nõutut ei täideta». Veidi enam kui kuu pärast nn Vilniuse rühma riikide avaldust alustasid Ameerika Ühendriikide relvajõud sissetungi Iraaki.

Eesti poliitikadisainerid tõlgendasid seda agressiooni legitiimse aktina, kuigi sellel puudus ÜRO Julgeolekunõukogu autoriseering. Seevastu Sloveenia valitsus, mis oli samuti toetanud Vilniuse rühma avaldust, väljendas kahetsust sõja alguse üle, sest oli pooldanud Iraagi kriisi rahumeelset lahendamist ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu.

Sloveenia peaminister Anton Rop rõhutas ajakirjanikega kohtudes, et Sloveenia ei osale sõjas ega kavatse oma relvajõude Iraaki saata. Ta ütles, et Sloveenia valitsus võtab tarvitusele eriabinõud, et pakkuda hädaabi Iraagi tsiviilisikutele.

Rääkides plaanitavast ühinemisest NATOga, märkis Sloveenia peaminister, et NATO ei ole seotud selle sõjalise rünnakuga ning seda organisatsiooni ei tohiks seostada üksnes Ameerika Ühendriikidega. NATO liikmete hulka kuulub ka sõja vastu olnud riike ja Sloveenia soovis saada NATO liikmeks selleks, et hoida rahu.

Kommenteerides USA esindajatekoja rahvusvaheliste suhete komitee esimehe märkusi nimekirja kohta, milles olevat USA liitlasriigid, mille nimesid siis veel teada ei olnud, ütles Sloveenia peaminister, et «me ei ole mingis nimekirjas ja Sloveenia ei osale Iraagi ründamises».

Nüüdseks on Sloveenia NATO liige. Erinevalt Eesti kodanikest saavad Sloveenia kodanikud reisida Ameerika Ühendriikidesse viisavabalt.

Eestil on olnud võimalusi oma kaitseväelased Iraagist välja tuua, kuid neid ei ole kasutatud. Paljud teised riigi on seda teinud.

Juhul kui puudub avalikkuse surve, siis neid tõenäoliselt ei kasutatagi, sest poliitikadisainerite peades kinnistunud mõttemallid ja väärarusaamad, mille levikut Iraagiga seonduva pealiskaudne ja nihestatud kajastamine soodustab, ei muutu iseenesest.

Andres Laiapea

Talin

Eesti Riigikogu väliskomisjon, kes kirglikult võitleb vene keele korrigeerimise eest Tallinna nime transkribeerimisel, peaks ka EuroNewsi ilmakaardi koostajaile selgeks tegema, et Tallinn ei kirjutata mitte üksnes kahe n-i, vaid ka kahe l-iga.

Kaido Jaanson

Saadik peaks tundma põhiseadust

Riigikogu liige Mark Soosaar on aastaid teenitult ja ilmselt ka taotluslikult olnud üks meie värvikamaid kinomehi, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Võrdselt hästi teame tema abiga paljust lisaks Kihnu pulmakommetele ja peata Lenini reanimatsioonile.

21. oktoobril Postimehe arvamusküljel laiutav Soosaare kommentaar Eesti passi ja põhiseaduse hädade selgitamiseks on liiga rumal, et lasta seda kolletavate sügislehtede teed minna.

Tumesiniste kaantega Eesti pass kannab oma vormilt ja tõlkekvaliteedilt ikka veel selle pisikese iseseisvaks kuulutatud ja tunnustatud riigi kodanike väärikust.

Eesti Vabariigi põhiseadus tulnuks ka Mark Soosaarel mõistliku kodanikuna enne Riigikogusse kandideerimist korralikult läbi lugeda. Ka Arnold Rüütel ja Lennart Meri olid jõudumööda mitu kuud pingsalt töötanud Põhiseaduse Assamblee liikmed.

Selle aja jooksul ei hoitud tegijate eest varjul ühegi riigi põhiseadust, konstitutsiooniõiguse tundjate eksperthinnangut või osavõtlike kaaskodanike arvamusi meie põhiseaduse eelnõu kohta. Põhiseadust otseselt käsitlevat materjali on Mark Soosaare Riigikokku asumise ajaks avaldatud vähemalt tema paarikümne eelseisva merereisi jagu.

Ja ka nende merereiside ajal peaks Riigikogu liikmel olema meeles, et ta lubas oma kohustuste täitmisele asudes jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.

Jüri Rätsep Tartust

Erakondadeta poliitika

Eesti poliitikaelu on olnud üks jõnkadi-jõnkadi liikumine üle kivide-kändude ja muutusi silmapiiril ei paista. Iga erakond lubab rahvale taevamannat, aga võimule tulles järgnevad skandaalid ja skandaalikesed üksteisele. Pea igast eluvaldkonnast võib tuua näiteid, kuidas tervishoiu, hariduskorralduse või politseitöö reformimisel ei jõuta kuidagi tulemusteni, mis rahvast rahuldaks. Vastupidi, uued valimisliidud teevad eelnenu pihuks ja põrmuks ning alustavad sõelaga veekandmist uuesti.

Peapõhjus on erakondade suutmatus kokku leppida nn Eesti asja ajamises. Polevat ju põrguski vanakuradil vaja eestlaste katelt valvata – kui keegi üritab üle ääre pageda, tõmbavad teised ta katlasse tagasi.

Aga mis oleks, kui prooviks elada hoopis ilma erakondadeta? Ilma poliitikata ei saa, aga ilma erakondadeta justkui saaks – vähemalt teoreetiliselt. Praktikas põrkab see idee kindlasti just erakondade jõulisele vastutegevusele. Pole raske ette kujutada, mis lahti läheks, kui see idee ähvardaks reaalsuseks saada – sajad ja küllap tuhandedki soojad ametikohad koos kaasnevate hüvedega satuks ju ohtu ja selle vastu peab võitlema! Aga alustagem algusest.

Kõige läbipaistvam on kõik küla ja valla tasandil. Igas külas osatakse öelda, kes on tubli mees, kes loru. Kui vallarahvas peaks oma volikogu kokku panema omaenda tarkadest, usaldusväärsetest, kuid ilma erakondliku taustata inimestest, vaevalt et nad sellega hätta jääksid.

Eelvalimistel, kas või rahvakoosoleku näol, saaks rahvas avalikult ja otse seada kandidaatidena üles nõutava hulga inimesi, lisaks mõned varumehedki, kui keegi kandidaatidest peaks end mõjuval põhjusel taandama. Edasi peaksid need väljavalitud end üksikkandidaatidena üles seadma ja valimispäeval saavad nad rahva poolt sedelitele tõmmatud ristikeste kaudu omale ametliku mandaadi.

Siit edasi oleks maakonna volikogu valimine juba käkitegu, kui valdade esindajad need inimesed samal viisil oma maakonnast leiaks ja rahvale üles seaks. Järgneks valimine ja mandaatide laialijagamine.

Ning siis veel viimane aste, Riigikogu. Kas maakondade need kõige-kõige paremad ei leia siis neid sadat ja ühte üles?! Ainuke puudus selle variandi juures oleks, et valimas tuleks käia mitu korda, aga kui selle tulemusena saaksid valitud need, keda rahvas võimu juures näha tahab, siis ei peeta seda kindlasti vaevaks.

Sellise süsteemiga kaasnevaid plusse koguneks selline hulk, et võtab hinge kinni. Mõelda vaid, kui riiki valitseksid tarkus, usaldusväärsus, südametunnistus!

K.-S. Roost

Tagasi üles