19.24. oktoobrini viibis Eestis üks tänapäeva tuntumaid ja enim tõlgitud saksakeelse veitsi kirjanikke Peter Stamm (sünd 1963). Külaskäigu ajendiks oli romaani «Hajusad maastikud» eestikeelse väljaande ilmumine.
Kirjandus tunnetuslik avatus ajale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Härra Stamm, lubage alustada üsna traditsioonilise küsimusega: missugused on Teie esimesed muljed Tartust kui «vaimulinnast»?
See on põhjamaine linn. Ma ei oska seletada, kust see tuleb, aga siin on tunda, et Tartu on linn, mis on teatud ajal aastast kaetud paksu lumega.
Missugune on Teie suhe eesti kirjanduse ja kultuuriga?
Ei olegi veel. Aga samas ei ole ma kunagi raamatuid lugenud selle järgi, millise maa kirjandusse nad kuuluvad. Autorite jaoks on tegelikult kirjanduslikud piirid palju huvitavamad. Mind ei ühenda näiteks kaasmaalase Peter Weberiga midagi, samal ajal on mul palju rohkem ühist mõne prantsuse või inglise kirjanikuga.
Mind paeluvad kirjanduslikud rahvused, mitte rahvusriigid. Seetõttu pole ma ka kunagi spetsiaalselt otsinud Poola või Eesti autorite tekste.
Nii mõnedki veitsi autorid on kurtnud oma maa kitsuse üle, millest pole ka mitte just vähe kirjutatud. Teiegi lasete oma mõlema romaani nagu ka mitme jutustuse sündmustel toimuda võõrastes paikades. Kas veits on Teie ja Teie kirjanduslike tegelaste jaoks liiga ängistav ja piiratud?
Mind on alati huvitanud võõras rohkem kui oma. Sama kehtib ka mu tegelaste kohta, ma ei kirjuta meelsasti iseendast, pigem ma loon uusi, mulle tundmatuid figuure. Võiks öelda, et mu tekstide puhul on tegu vaatleva kirjandusega, mille eesmärk on lahti seletada maailma, mitte mind ennast.
Arvan, et mida ma ei tunne, seda näen selgemalt. See on nii nagu armumisega, alguses teatakse väga selgelt, et armastatakse, hiljem see enam nii ole.
Ma oleks võinud «Hajusate maastike» lugu ka Saksamaal toimuvana jutustada, aga siis oleks tast saanud teine raamat. Ma usun küll, et Norra õhustikul lõpmatu pimedus, ebakindlus, külmus, lumi on oluline roll romaani tegevustikus.
Kuigi Te ei toimi saksakeelse veitsi kirjanduses hästi tuntud põgenemise-kodumaale-tagasipöördumise motiivi järgi, kumab see Teie teostest läbi.
Kathrine puhul «Hajusates maastikes» on tõepoolest tegu põgenemisega. Ma mõtlesin sellele hiljuti ja siin pean tunnistama, et mu teosed on siiski kohati ka autobiograafilised.
Ma kirjutasin selle romaani ajal, mil mu elukaaslane ootas last ning ma ise läksin pooleks aastaks Londonisse. Ma olin olukorras, kus ma hakkasin peret looma, aga olin tegelikult väga ebakindel mis see minu jaoks tähendab, kas ma seda üldse tahan...
Nii ma kirjutasingi loo naisest, kes oma perekonna eest põgeneb.
Need maastikud, kus Te lasete oma pigem sõnaahtratel tegelastel ringi rännata, on hajusad. Hajusate maastike motiiv läbib metafooriliselt kõiki Teie nelja raamatut. Kas Te otsite võrdkuju meie ühiskonna, inimliku hingeelu jaoks?
Arvan, et väga mõistlik on kirjutada oma ajast lähtuvalt. Ohtlik on see, kui teatakse täpselt, mida öelda tahetakse, siis saab sellest heal juhul essee. Kirjanduses on aga vaja end oma ajale avada ja tunnetuslikult kirjutada, nii tekib iseenesest tekst, mis räägib oma ajast.
Ma ei pane paika mingeid kindlaid sõnumeid, mida tahan oma teoste kaudu edasi anda.
Tagantjärele võin loomulikult interpreteerida, mida ma kirjutanud olen. Kirjutamise ajal on mul aga teatud mõttes meediumi või vahendaja funktsioon. Ühiskonna kajastamine on seejuures pigem alateadlik.
Sarnaselt Max Frischiga ei taha Te oma tegelaste eluteed determineerida, vaid jätta neile valikuvabaduse, võimalikkuse: nii või ka teisiti. Mis tingib selle suurejoonelisuse fiktiivsete kaasinimeste suhtes?
Ma kohtun oma tegelastega nii nagu ka tegelike inimestega reaalses elus. Ma ei ole kõiketeadja, vaid kohtan ning vaatlen neid oma fantaasias.
Mu tegelased käituvad üldiselt ikka nii, nagu nad tahavad, vahel ma ei tea kuni lõpuni, mis teoses täpselt juhtub. Sellist äraootamist, et mida tegelased teha otsustavad, kohtab palju ka ameerika kirjutamistraditsioonis.
Alguses ma üritasin kirjutada nii, et plaanisin kõik ette ära. Aga sellest ei tulnud midagi head välja, sest kui ma kõike ette tean, sunnin oma tegelasi olukordadesse ning käitumismallidesse ja see ei mõju enam loomulikult.
Kas see uudishimu, vajadus põnevuse ja pinge järele ajendas Teid paigutama oma jutustuste keskmesse naistegelased? Kas Teie jaoks on naine teatud moel ka «hajus maastik»?
Jah, sest naine on minu jaoks ka võõras. Ja just võõras huvitab mind, ent naisest kui kategooriast ma rääkida ei armasta, see ei ole huvitav.
Antud juhul oli alguses loo keskpunktis Thomas, aga siis selgus, et ta ei ole põnev kuju.
Kuidas on, kui te jutustate naise vaatepunktist? Kas lugejad nõustuvad teie naiskirjeldusega?
Ma pidasin Zürichis kunstiülikoolis soouuringute seminari sugudest kirjanduses. Võtsin selle jaoks Goethe teksti «Südamesugulased» («Wahlverwandschaften») ja vahetasin seal sood ära. See on tegelikult uskumatu, kui kaugele inimesed on valmis minema, kui paljut uskuma, kui öelda, et tegu on naise või mehega. Kirjanduslik figuur saab soo alles nime kaudu.
Ma lugesin üht Judith Hermanni juttu, milles räägitakse armastussuhtest. Võtsin seda tükk aega kui lugu lesbilisest suhtest, sest kui Judith Hermann ütleb «mina», siis seostub see automaatselt naisega. Lõpus aga selgub, et jutustatakse mehe perspektiivist.
Kas te valisite just seetõttu Kathrine puhul jutustamiseks kolmanda isiku, mitte minavormi?
Tegelikult küll. Tahtsin, et minu isik eristuks selgemalt Kathrinest. Esimeses versioonis kasutasin ma väga palju Kathrine nime, mitte temavormi. See tekitab distantsi, hiljem muutsin selle ära, et Kathrinet endast mitte liiga eemale tõrjuda.
Te olete öelnud, et näete vormis võimalikku pääsemist kirjanduse jaoks. Kas Te võiksite seda mõttekäiku pisut täpsustada?
Ütleme nii, et kirjanduses jutustatakse ju ikka ühtesid ja samu lugusid. Palju olulisem sellest, mida jutustatakse, on see, kuidas seda tehakse. Ma võrdlen seda tihti maalikunstiga: näiteks Cézannei maalide puhul ei ole ju ka iva selles, et kujutatakse paari virsikut, neid saaks poestki osta. Oluline on hoopis see, kuidas neid virsikuid kujutatakse.
Kirjanduses on mõneti needuseks see, et ta koosneb keelest. See tekitab ootuse, et teksti on lisaks veel mingi sõnum sisse kodeeritud.