«Isa ja poeg», ETV kell 22.05
Dekadentsi tipp
2. november 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene filmireissööri Aleksander Sokurovi filmimaailmal pole kunagi olnud mitte midagi ühist mõistega «argiselt tavapärane» ja «rutiinne». Pea iga tema film on alati tekitanud sisu ja vormi ümber ägedaid diskussioone. Kui sisulistes küsimustes ehk jäädaksegi enamasti eriarvamustele, siis tema kasutatava filmikeele omanäolisus on väljaspool kahtlust.
«Isa ja poeg» on «Sõnni», «Ema ja poeg», «Vene laegas» järel reissööri värskeim film. Kantud mälestustest oma armastatud isa vastu, astub peategelane sõjakooli, kus ta kohtub kena noore naisega, kes paraku ei suuda mõista oma armastatu suhet isaga. Tõtt-öelda pole vaatajatelgi kerge, sest filmis puudub traditsiooniline süee, mis aitaks orienteeruda isa-poja suhte kõikvõimalikes tahkudes: ons nad vennad, sõbrad või hoopis armukesed?
On kriitikuid, kes on hinnanud selle filmi kõigi aegade halvimaks filmiks: «Modernistlikul tänapäeva kunstil on lõpuks õnnestunud tekitada nähtus asjast, mida tegelikult ei ole olemas; on idee idee nimel, mis eksisteerib kui tühi koor, ja tegelikult ei ole ka olemas koort, on vaid idee koorest.» Kas on veel kujundlikumalt võimalik määratleda dekadentsi? Ja minu arvates tasub juba ainuüksi sellepärast seda filmi vaadata.