Dimitri Klenski innustub Martin Luther Kingist*

Dimitri Klenski koos poja Kirilli ja koer Tsanaga. Foto: Postimees.ee

Perestroika ajal esines ta progressiivse Eesti-sõbrana, kuid nüüd on temast saanud paljude silmis Eesti suurvaenlane. Mis juhtus?

Kui mainida kõrvuti poomisnööri ja kuulipildujat, siis kes või mis kangastub teie silme ette?

Peab olema pime, kurt või lühikese mäluga, kui vastust ei tule. Just nööri ja kuulipritsi abil lennutas end Eesti avaliku elu tulipunkti Dimitri Klenski (58), tekitades oma demonstratiivse otsekohesusega, kaelas silt «For sale» («Müüa»), tormi siinsel poliitareenil.

Enamik, kes teda tunneb, kutsub Klenskit, omaaegset Pravda korrespondenti Eestis, intrigandiks ja stalinistiks, suurvene ðovinistiks ja stalinistiks. Ega tema võlgu jää, nimetades poliitikuid politikaanideks ning süüdistades neid pettuses ja omakasu tagaajamises.

End ta poliitikuks ei pea. Poliitika on Klenskile vaid asendustribüün, kust kuulutada oma tõde, milleks tööandjad ajakirjanduses talle ruumi ei anna.

Mis te arvate, kas läheme meie intervjuu lõpuks tülli ja koguni kaklema, nagu olete paljudega sattunud elus nugade peale?

Kaklema? Nalja teete? Kas ma jätan agressiivse inimese mulje? Ma ei ole üldse tülitseja. Ema räägib, et lapsepõlves mind jumaldasid külalised, eriti vanemad daamid, sest ma olevat kõiki püüdnud lepitada.

Teine asi on see, et jään alati oma seisukoha juurde, kui oponent ei ole osanud mind ümber veenda. Teate, ma isegi teretan nendega, kes on mind või mu lähedasi sügavalt solvanud. Miks? Sest mul ei ole vaenlasi, pean neid kadestajateks. Ja ega ajakirjanikuna ei saa ma lubada endale luksust teistega konfliktis olla.

Miks on nii, et alati käivad teiega kaasas skandaalid, kus te ka ei tööta?

Jah, olen kuulnud, et nii arvatakse. Kuid see ei vasta tõele. Esimesena nimetas mind skandalistiks Mati Talvik, aga nagu ta lisas: «Heas mõttes.» See, millele teie viitate, see on muidugi pahatahtlik. Nii arvavad need, kes minuga rahul ei ole, ja need on tavaliselt tööandjad ja nende sponsorid; kunagi olid ka parteibossid. Nende jaoks ei eksisteeri tööseadusandlust, nende jaoks on inimene mutrike, iseennast peavad nad aga töötajate päästjateks näljast.

Kuid tööandja ja töötajad on lepinguliselt võrdsed partnerid ja mõlemad pooled peavad täitma seadusi. Kui tööandjal ning tema nn õukonnal pole argumente, siis pole neil oma õigustuseks rohkem midagi öelda, kui et Klenski on skandalist.

Muide, olen võitnud kõik seitse kohtuprotsessi, millesse olen kaasatud või mille olen ise algatanud.

Asi on selles, et igasugune ülekohus minu või töökaaslaste suhtes on minu jaoks isiklik solvamine, mis riivab minu au ja väärikust. Selle vastu ma seisan ja seisin kaljuna, nimetatagu mind kas või skandaalitsejaks.

Jaan Kross räägib oma raamatus «Kallid kaasteelised», kuidas ta kohtus enne Teist maailmasõda Tartu Ülikoolis Kirilliga, kes pakatas revolutsioonilistest ideedest. Too Kirill on väidetavalt teie isa. Kas teie revolutsioonilisus on seega vanematelt pärit?

Pole kunagi oma isa taolisena tundnud. Kuid nooruses võis ka Jaan Kross olla palju vasakpoolsem kui praegu. Tean, et isa ei olnud monarhist, nagu paljud teised vene üliõpilased. Arvan, et isa oli väga aus inimene ja tema jaoks ei olnud au ja väärikus sõnakolin. Tema isa oli advokaat, nii et tundlikkus õigluse suhtes võib tõesti geenides olla. Aga kui seda nimetatakse revolutsioonilisuseks, siis vastust tuleb otsida minu, mu isa ja vanaisa ning meie arvustajate mentaliteetide vahes.

Olen lihtsalt õiglane. Ei lähe mööda, kui kurja näen. Mõnda see isegi ärritab.

Teie perekonnanimi kõlab justkui valgekaartlase oma.

Miks valgekaartlase? Õigem oleks oletada vana Venemaa hõngu. Aga mu vanaisa isa poolt oli tõesti paar kuud Judenitði armee moodustatud Loode valitsuse justiitsministri abi.

Mu esivanemad olid Klenskoi-nimelised. Need olid mitte rikkad Novgorodi kaupmehed. 19. sajandi algul üks neist tuli Peterburi elama. Tema ja tema poeg on maetud Neeva-linna Volkovo kalmistul – poja nimi on plaadil Antonii Klenski.

Eks ta sai ametnikuks – tšinovniku-maiguliseks sai ka nimi.

Mu vanaisa isa poolt – Sergei Klenski, Peterburi ülikooli lõpetanud jurist – suunati enne Esimest maailmasõda tööle Rakverre, Wesenbergi, ja kohtus seal minu isa tulevase ema Maria Mufeliga. Tema vend oli Tartu Ülikooli professor, hiljem, peale evakueerimist, Voroneži Ülikooli professor.

Kuidas te suguvõsa Eestisse sattus?

Vanaisa ema poolt on pärit Moskvast, tema on ka Peterburi Ülikooli lõpetanud. Oma kodulinnas kohtas ta ühte õppida soovinud eesti neiut Magda-Elisabethi Tartust. See oli minu tulevane vanaema. Tema on seotud niisuguste nimedega, nagu Jõksid ja Jõgeverid, viimaste hulgas oli 1919. aastast Tartu Ülikooli professor Jaan Jõgever. Kuna mu ema sündis Tartus 1917. aastal, siis moskvalasest vanaisa tuli ta perele järele, kuid sõjakeerises jäi ise Eestisse.

Teie tähelennuks jäi aeg, mil töötasite Pravda korrespondendina Eestis. Kui suur oli pettumus ja kibestumine, kui sellest kohast Eesti parteibosside survel ilma jäite?

Oli ja ei olnud. Piinlik oli, et paljud, kes sind austasid, pöörasid selja. Selgus, et nad austasid mitte mind, vaid musta keskkomitee Volgat. Aga Pravdas naersime kõigest südamest EKP esimese sekretäri Karl Vaino allakirjutatud ja Moskvasse saadetud kaebuskirja üle, milles nõuti juba mitte esimest korda minu vabastamist ametist, ja kus seisid niisugused süüdistused: «Klenski ei ole soliidne, räägib anekdoote.» Meie peatoimetaja, akadeemik Afanasjev viseeris selle kirja lühidalt: «Soliidsus pole kunagi olnud tarkuse nähtus.»

Aga Karl Vainot võib mõista. Meid ju õpetati nii: «Oled Pravda korrespondent Eesti NSVs, mitte Eesti NSV korrespondent Pravdas.» Eks sealt ka pärineb minu iseseisvus. Peale selle olin Pravdas noorim kohalik korrespondent ja südames suhtuti minusse Tallinnas tihti sama pelgavalt, kui mina suhtun täna mõnda nõunikku, kes on veel noorem, kui mina tookord.

Mis juhtus, et teie karjäär nädalakirjas Ogonjok jäi veelgi lühemaks kui teenistuskäik Pravdas?

Kirjutasin Riia miilitsa eriüksusest OMON kronoloogilise loo. See oli igati objektiivne. Kuid Ogonjoki toimetuses hakati 1991. putðiaastal eristama demokraatia ja iseseisvuse taotlusi Baltikumis. Eks Moskvas nähti minus Balti rahvaste iseseisvumise sümpatiseerijat. Nii see oligi. Ega mina siis veel aimanud, et iseseisvuse taastamisega kaasneb mitte-eestlaste massiline õiguste piiramine.

Pean ausalt tunnistama, et Ogonjokis töötada oli raske – see on ju ajakiri, mitte ajaleht, seetõttu olid ka professionaalsed ja loomingulised nõudmised palju kõrgemad.

Perestroika saabudes olite tõeliselt progressiivne inimene, Eesti-meelne dissident. Aga nüüd peetakse teid Eesti vaenlaseks. Mis juhtus, et muutsite oma positsiooni?

Olen ka täna tõeliselt progressiivne inimene. Kahjuks sellest ei saada aru.

See pole minu viga. See on nende vaev, kes siiamaani põevad hõimulikku arusaama, näiteks, suhtumises rahvusvähemustesse. Eesti riik ja ühiskond on väga noored, ilma vajaliku riikluse kogemusteta. Siit ka upsakus, tihti üleolev hoiak teiste suhtes. Meie poliitikud sarnanevad sageli koolipoistega, kes mängivad õpetajaid. Ja see on paratamatu.

Kuni selle aasta 1. maini ei rääkinud ma valjult meie ühiskonna miinustest, saamatusest toimida demokraatlikult demokraatia kehtestamisel. Kuna olen lapsepõlvest saadik ülitundlik rahvusküsimustes, siis nüüd, kui oleme euroliidus, peame kas sealt välja astuma või täitma kõiki rahvusvaheliste organisatsioonide, sh OSCE ja ÜRO märkusi, mis on tehtud Eesti vähemusrahvuste olukorra parandamise kohta. Need soovitused on väga tõsised.

Pikalt ei räägi, aga 150 000 Eestis elavat püsielanikku on välismaalased, ja suurem osa neist on sündinud Eestis. Kujutage ette: siin sündinud välismaalane – nonsenss! Tallinna vene noortel on võrreldes eestlastest eakaaslastega kaks-kolm korda kehvemad võimalused tööturul, karjääri tegemisel, palga suuruses, hariduse omamisel. Need on Eesti sotsioloogide järeldused. Mitte minu. Kui me ei taha sotsiaalset plahvatust ehk rahva viha, mida ma väljendasingi Tallinna volikogus sõnaga «kuulipildujaid», siis tuleb oma eelarvamuste kanna peale astuda ja hakata elama euroopalikult mitte direktiivides, vaid hingeliselt, argpäevaliselt.

Ma ei räägi võrdsusest, seda ei saa kunagi, ma eeldan võrdsete tingimuste loomist.

Nii et ma ei muutnud oma positsiooni. Lihtsalt olen Eesti patrioot ja kui ma kritiseerin Eestit, siis igati siiralt ja minu arvates ka õigustatult. Need, kes sõimavad mind, need on pseudopatrioodid – nemad ülistavad riiki kui niisugust, mida isegi põhiseadus ei kohusta armastama. Armastama peab rahvast, kodumaad.

Eestis on levinud teie meelemuutuse kohta versioon, et olete Eesti vastane seetõttu, et olete Moskva palgal. Õigemini, et varem olite KGB ja nüüd FSB leival. On siin kübekegi tõtt?

Oi, kui lihtne küsimus. Ei ja veel kord ei. Näete, see on sama sündroom – kui argumente ei ole, siis läheb käiku igasugune jama. Teise kohta võib jälle öelda, et tal on kõver nina ja nii edasi. Kui isegi nii olekski, siis tähtis on ju ikkagi see, mida räägib FSB leival olev ajakirjanik? Ja kui teda juba selleks peetakse, siis võib aimata, kuivõrd õiged on tema kriitika nooled.

Te käite pidevalt Vene suursaadiku Konstantin Provaloviga teed joomas. Mida teil on nii palju omavahel arutada?

Kus teil niisugused andmed on? See on vale, ei, see on jama. Kes siis FSB agenti avalikult kostitab. Olete ikka naiivsed. Mina otsiks neid Moskva agente ennem Riigikogus või valitsuses. Ja Provaloviga ma pole üldse kordagi rääkinud. Olen taasiseseisvumise ajal paar-kolm korda kutsutud ametlikele vastuvõttudele saatkonda. Kohtasin seal Tiit Madet, Mart Nutti, ja mis sest? Või nemad on ka kagebelased? See on sama lasteaed, millest ma rääkisin meie ühiskonna kohta.

Teil pidi alati olema taskust vajalikul hulgal sularaha võtta nagu armeenlasel, et sõpru toetada. Kust see raha tuleb? Te pole ju mingi ärimees. Ja ajalehes te praegu ka ei tööta. Teete väikest linnaosa lehte.

Noh teate, te lähete juba solvangute peale. Kui minu vastas oleks keegi teine ajakirjanik, oleks kohe intervjuu lõpetatud. Teate, nagu humorist Arkadi Raikin rääkis: ma olen praegu ülikonnas, milles ma sündisin ja suren. Ma olen vaene, kuid mitte kerjus. Ja see on suur vahe. Kui ma vaatan meie tõusikuid, uusi Köögertale, siis ma pean ennast väga rikkaks. Vaimselt, loomulikult.

Kuid nii palju ikka panete kõrvale, et näitlejast õde Maria Klenskajat toetada. Kas pole nii?

Jama. See on juba mu õe solvamine. Hoopis õde on abistanud mind. Ta rügab tohutult. Elan nagu varem räägiti, palgast palgani. Aidanud mind on mu poeg. On see siis nii tähtis üldsusele? Kulla Pullerits, kas teile ei tundu, et meie massimeedia on igati alla läinud?

Olete ise öelnud, et te õega ei suhtle. Mis must kass on teie vahelt läbi jooksnud?

Olen nalja teinud, et näen aasta jooksul oma venda Moskvas rohkem, kui õde Tallinnas. Ei arvanud, et Postimees tuleb mulle kollase lehe küsimusi esitama. Esiteks ma suhtlen õega, mingi must kass pole meie vahel kunagi jooksnud, ega saa joostagi. Me oleme Klenskid!

Ja pole tähtis, et vend elab Moskvas, me ei luba ei kellelegi meist, eeskätt muidugi õele, halba teha. Kui vaja läheb, siis õla paneme igal juhul alla.

Millega tegeleb teie abikaasa?

Lõpetas Leningradi Ülikooli bioloogina – ta on mullataimestiku spetsialist, kuid erialast tööd Eestis ei leidnud. Ta on Tallinnas sündinud venelanna.

Mis on teile elus tähtis?

Avameelsus, ausus. Teate, elus juhtub igasugust. Keegi meist ei saa olla kindel, et alati kõik hästi läheb. Teeme vigu, solvame üks teine teist, saame hakkame inetu teoga. Minu jaoks on eeskätt tähtis mitte fakt, juhtum, vaid suhtumine sellesse. Kas ausalt või kahesilmselt. On ju vahe? Selles ongi näha inimest, kas ta on hea või halb.

Kuidas te end iseloomustate?

Pean ennast ausaks ja piisavalt avameelseks. Räägin liiga palju, ka tõtt, kuid nüüd juba mitte kõike lõpuni. Elutarkus on tulnud. Ka Ida tarkus ütleb: tõtt räägib lõpuni rumal. Suhtun endasse kriitiliselt, sest kui ma midagi kavatsen teha, siis kõik on ju näo peal. Ei oska teeselda. Kuid iseloomu ümber ei tee. Oleks teine elu antud, teeks palju teist ja teistmoodi.

Paljud peavad teid intrigaaniks. Mis te arvate, miks?

Te kordute oma küsimustes. Me ju rääkisime sellest. Vastasin eelnevale küsimusele: kas sellest võib oletada, et mina võiksin intrigeerida?

Küsite, miks minust nii arvatakse. Aga kes nii arvab? Tooge nimed ära. Mulle pole keegi seda öelnud.

Aga kui oletada, et kui keegi arvab niimoodi, siis seetõttu, et ma ei osale kambamängudes. Olen ka keskfraktsioonis parteituna ja mingil määral fraktsioonis naaskel. Olen väga kontaktne ja vastutulelik, kuid ikkagi sisemuselt Kiplingi kass, kes jalutab omaette.

Kaasmõtlejaid mul on. Kuid saan meeskonnamängu juhtida sel juhul, kui mind ümbriksesid ainult ausad mõttekaaslased ja kes on ka korralikud inimesed, vene keeles porjadotðnõje ljudi, kes ei reeda sind ka pisiasjas. Viimases olen vist liiga nõudlik.

Paljudelt kohtadelt on teid minema puksitud. Ärme lahkame siin neid juhtumeid üksipulgi. Tahaksin küsida, kui palju on teie arvates viga teis endas, et teid on lahti kangutatud?

Noh, see on juba psühholoogiline test, mis lugejat küll ei peaks huvitama. Pigem see peaks huvitama mingit eriteenistust. Või kavatsete mind hoopis Postimehe toimetusse tööle kutsuda?

Kuna ma pole peaaegu kunagi olnud ülemuse rollis, siis oma viga küll ei näe. Ülemusel on alati rohkem võimalusi konflikte vältida. Ütlesin juba, ma ei talu kompromisse, mis eeldavad, et ma ise sülitaks oma au ja väärikuse peale.

Minu arvates jääb teil enamasti puudu diplomaatiast. Te olete liiga impulsiivne, liiga otseütlev, ja see ongi teile valusalt kätte maksnud. Mis te sellest arvate?

Vaos hoidva eestlasena on teil kindlasti õigus. Vaadake, oleks ma Eesti riigi jaoks mingit ülesannet täitnud, oleks ma igati diplomaatiline. Aga, jah, teil on õigus – olen impulsiivne ja selle pärast kannatanud. Kuid ma ju ütlesin, et selle põhjuseks on paljude inimeste ükskõiksus ebaõigluse suhtes. Keegi ju peab nõrgemate eest seisma. Seepärast ma ei pea kaotuseks seda, mida teised just minu kaotuseks peavad.

Tegelikult sõdite te tihtipeale õige asja eest, kas või poliitikas häälte ostmise vastu, kuid teie sõjameetodid on need, mis ei too teile võitu, vaid pigem kaotuse. Miks te oma vahendeid ja taktikat ei muuda?

Oi, siin te küll eksite. Elus on situatsioone, kus ei tohi mööda minna, tehes nägu, nagu sigadust ei olnudki, kus ei tohi ütlemata jätta kõva sõna, kui see kohane on.

Just minu mingil määral rõve sõnavõtt volikogus pani asja paika – rahvale see meeldis. Kes pahandasid? Need, kes petmisega ja valetamisega hakkama saavad. Panite tähele, kui ühehäälselt poliitikud solvusid ETV saate «Foorum» tegijate ja televaatajate peale? 94 % vaatajatest laitis poliitikuid. Kohutav näitaja! Aga inimestel on kõigest sellest hullust võimutantsust kõrini.

Ei ole nõus teiega, et ma ei suuda muuta vahendeid ja taktikat. Tegin seda volikogus, sest minu arvates oli mu sõnavõtt igati adekvaatne sellega, mis seal toimus. See oli Eesti poliitilise küünilisuse piir. Ma küsiksin teilt, miks ei esitata samu küsimusi nendele, kes mu viha esile kutsusid, kes pettuse teel võimuvahekorda Tallinnas muutsid, kes näitasid isegi titale, et valimistel ei ole mingit mõtet – niikuinii, nüüd juba avalikult ja külmavereliselt, nullitakse ära valijate hääled?

See oleks sama, kui teile sülitatakse näkku! Või arvate, et ma pidanuks taskurätiku välja võtma, veel vabandama lurjuste või poliitiliste gangsterite ees? Kui teile see näide ei ole veenev, siis palun, teine – oletame, et keegi valis ilusa noore naise ja abiellus, kuid äkki tuleb rikkur ja viib teie naise reisile ümber maakera, noh, aastaks, näiteks. Pärast annab veel raha juurde, ja tagastab teile teie abikaasa. Mis diplomaatiast me siin räägime?!

Mida olete püüdnud ette võtta, et skandalisti, ja vabandust, paljude arvates koguni hullumeelse mainest vabaneda?

Noh, hullumeelsust kleebiti alati dissidentidele külge ja mitte ainult NSV Liidus. Jah, sellele on raske midagi vastu panna. Kuid vähesed julgevad valjult öelda, et hullemeelsuse märke peaks tunnistama hoopis teisel poolel, kes tohutute lollustega ja sigadustega hakkama saavad. Küll seda ükskord tunnistatakse, kuid seda teeb järgmine põlvkond.

Mida vastu panna? Jätkan oma oponentide n-ö ümberkasvatamisega – ainult tõe ja õigusega saab ühiskonnas luua valgust, mis meie räpasust kõigile Eestis elavatele nähtavaks teeb. Kahjuks meie massimeedia ei ole olnud siiamaani minu liitlane, rohkem ikka vastupidi.

Lisaksin siia, et ma ei eita Eesti tohutuid saavutusi viimase 13 aasta jooksul. Kuid nad on ju saavutatud väiksema inimgrupi poolt ülejäänute arvelt. See on ju amoraalne! Lubati ju koos kartulikoori süüa.

Teie väljaütlemiste tõttu peetakse teid ka suurvene šovinistiks ja stalinistiks. Olete sellega nõus või lükkate ümber?

Kas need, kes seda väidavad, ei ole hullud? Mina – stalinist? Lööge rist ette!

Muidugi lükkan selle kretinismi ümber. Viga on siin selles, et meie riik kultiveerib eestlastes venevastasust. Sellega saavad meie poliitikud ja suurärikad oma vigadega tekitatud elanikkonna pahameelt hajutada. Kui sa selle demagoogia vastu astud, oledki ðovinist. Meil Eestis mitte ainult piiratud inimeste silmis. Meie peame ilma Venemaata oma venelastega tegelema hakkama. Aga meie võimud ju ei taha seda. Ja selle tõttu ei saa ka öelda Moskvale, et «Käed eemale meie venelastest!».

Kelleks te end ise peate?

Olen Eesti venelane, nagu mustanahaline või itaallane või iirlane USAs – ameeriklane. Rahvus on demokraatlikus ühiskonnas sügavalt isiklik asi.

Mulle ei meeldi sõna «lojaalsus» ehk ustavus riigi suhtes. Eriti kollektiivne. Keegi, ka põhiseadus mitte, ei kohusta kodanikku oma riiki armastama. Armastama peab kodumaad. Mul on neid kaks. Nii juhtus. Ja mu süda valutab mõlema pärast.

Kelleks te tahate saada, kas Eesti venelaste liidriks?

Kahjuks õige liidri omadusi ja vajaminevaid teadmisi mul ei ole. Nii, et mõtetes...

Leian, et tänase Eesti poliitilise eliidiga venelastel ausat, siirast dialoogi ei saa tekkida. Me pole mitte ainult väga erinevad, me kõik, eriti eestlased, pole veel küpsed tunnistama teist poolt võrdväärseks. Venelaste poliitiline potentsiaal on ära raisatud nii objektiivsetel kui ka subjektiivsetel põhjustel. Samas on aga vajadus mitte-eestlaste ühinemiseks ka täna olemas. Seepärast näen kõigele alternatiivi – vägivallatu vastupanu. Briljantselt realiseeris selle USAs Martin Luther King.

Martin Luther King oli rahumeelne liider, teie olete pigem rahutuste üleskütja. Kas pole nii?

Martin Luther King oli rahumeelne? Noh, siis te ei tea, millest räägite. Ta oli isegi liiga emotsionaalne. Tegelikult just selle eest ta tapeti, et ajas raevu rassiste. Nendel käis vastukarva just tema täpne ja kirglik sõna. Ka Viktor Kingisepp vihastas ju oma ründava sõnaga. Mida maksab ainult ühe artikli pealkiri – «Iseseisvuse ikke all».

Aga mis minusse puutub, siis ma ei ütle, et ihkan saada Eesti Martin Luther Kingiks. Kuid tahaks teda näha küll.

Mul ikka mõistus peas – vaadake, mis aastal ma sündisin. Nagu mulle arst ütles: kui ma esimest korda oma nägemise peale kaebasin...

Dimitri Klenski (58)

Lõpetanud Tallinna 19. keskkooli.

Õppis isa soovitusel TPIs keemikuks, ehkki huvitus ajaloost, juurast ja diplomaatiast.

1969 suunati tööle Moskvas asuvasse nn kinnisesse keemiaaparaate leiutavasse ja tootvasse teadus-tootmiskoondisse.

Alustas Moskvas ajakirjandustegevust, kirjutades ajalehele Moskovskii Komsomolets.

Pärast naasmist Tallinna 1971 ajalehes Sovetskaja Estonija põllumajandusosakonna korrespondent.

1978–1985 tegutses NLKP KK häälekandja Pravda korrespondendina Eesti NSVs, kuid Eesti parteijuhid sõid ta sellelt kohalt välja. Klenski ise peab suurimaks saavutuseks artiklit Kreutzwaldi-nimelisest raamatukogust, mille põhjal tehti kõrgeimal tasemel otsus ehitada Tallinna uus rahvusraamatukogu.

1982 lõpetas kaugõppes Moskva Ühiskonnateaduste Akadeemia.

Töötas teabeagentuuri ETA direktori asetäitjana, kuid ilmutas enda sõnul liigset agarust ja sattus juhtkonnaga vastuollu

1989–1991 töötas nädalakirja Ogonjok korrespondendina Baltikumis, kus esimesena nõukogude pressis kirjutas sinimustvalgest kui Eesti rahvuslipust; pärast artiklit Riias tegutsenud miilitsa eriüksusest OMON sunniti lahkuma.

Seejärel töötas Eesti Raadio kommentaatorina, kust lasti lahti Smirnoff Vodka väidetava reklaamimise eest saates. Kohtu otsusega ennistati tööle, kuid oli siiski sunnitud lahkuma ja asuma tööle Raepressi toimetajana (1992–1995).

1993 ja 1995 juhtis vene organisatsioonide ja parteide valimisstaape Tallinnas kohalikel ja Riigikogu valimistel. Eesti Ühendatud Rahvapartei asutajaliige, kuid poole aasta pärast astus välja. 1996 oli kiiresti põhja läinud konservatiivse Vene Kristliku Liidu asutajaliige, samal aastal astus välja.

1995–1996 oli Vitali Haitovi lehes Vetšernije Vesti üks kolmest peatoimetajast, ent omanikuga tekkisid konfliktid teemal, millist väljaannet on õige teha.

1996 asus tööle ajalehes Estonija, aasta hiljem hakkas toimetama nädalalehte Denj za Dnjom, kust vallandati põhjusel, et kirjutas teistesse väljaannetesse, näiteks kui pürgis üksikkandidaadina Riigikokku (reklaamikulud selle tarvis 26 293 krooni); töövaidluskomisjon ennistas kahel korral tööle, kuid toimetus ja lehe omanik pole teda tööle lubanud. Peab selle põhjuseks toimetuses ametiühingu loomist, aktiivset sotsiaalset hoiakut, soovi kirjutada venelastele rohkem Eestist.

2002 pääses Keskerakonna nimekirjas Tallinna linnavolikokku; parteitu.

Toimetab kolmandat aastat Kristiine linnaosa lehte.

Abikaasa Marianna on lõpetanud Leningradi ülikooli bioloogina, kuid erialast tööd tal Eestis pole.

Poeg Kirill on lõpetanud TTÜ ja töötab programmeerijana.

Kaksikvend Sergei on Moskvas kirurg,

õde Maria Klenskaja näitleja.

Hobisid pole, v.a tööhullus.

Arvamus

Teet Kallas
kirjanik

Ei tea ju, kui siiras on kunagine ajakirjanik Dimitri Klenski, see väsimatu mees, oma äkilistes tegudes ja kui palju on neis hasarti või lihtsalt mängu. Iga paari aasta tagant lahvatab see nimi mingis skandaalses seoses korraks esile, nii juba aastakümneid. Nagu nüüdki hiljuti, Tallinna linnavõimu kriisi päevil. Tegelikult ajas ta ju päris õiget juttu, aga liiga räiges stiilis.

Perestroika ajal sai ta kurikuulsaks oma lapsesuiste süüdistustega à la mida need eestlased üldse keerutavad, ütelgu otse, et tahavad Nõukogude Liitu ära lõhkuda. Viimase aastakümne on ta sekeldanud siin ja seal, puhudes puhanguliselt ikka seda venelaste ja vene keele ahistamise pasunat. Ise valdab ta eesti keelt korralikult ja võiks olla loomuliku integratsiooni musternäide – nagu seda on ta näitlejannast õde Maria Klenskaja. Aga ei, selleks on Dimitri liiga rahutu mees.

Kas ta kunagi veel ajakirjandusse naaseb, ei tea, poliitikas meenutab ta Ostrovski näidenditest tuttavaid möllukaid vene provintsikaupmehi, kes rinnal särki rebides oma tõtt karjuvad. Milline on Klenski tegelik tõde, sellest pole mina seni aru saanud. Mõni aasta tagasi püüdis ta ühel rahvusvahelisel ümarlaual vapustada gruppi Moskva ajakirjanikke – need aga arvasid, et ainus tõde on see, et DK on lootusetult nõukogude inimene, homo soveticus.

Mina päris nii ei arva, minu jaoks on DK ennekõike temperamentne tegelane, kes enne ütleb ja pärast mõtleb. Ja keda tänini painab endiste aegade hiilgus – oli ta ju noore mehena Pravda ja Ogonjoki erikorrespondent Eestis.

* Martin Luther King – neegrite õiguste eest võitleja Ameerikas 1960. aastatel.