Talviku täht särab ka tema sajandijuubelil

Sadakond lehekülge luuletusi, teist samapalju artikleid ja kirju ning lõpuks kümne autori käsitlused luuletajast – sellise kokkupanuga on Heiti Talviku esinduslik uusväljaanne.

Tänu sellele väljaandele ei taba kirjaniku sajandijuubel meid päris ootamatult.

1988. aasta küllalt täielikule luulekogumikule (trükiarv 15 000) on nüüd lisandunud veel mõned tugeva naturalistliku kallakuga noorpõlvekatsetused.

Püsiva säraga kinnistäht

9. novembril saja aasta eest Tartus sündinud Heiti Talvik pole omas ajas korraks leegitsema löönud komeet, vaid püsiva säraga kinnistäht.

Kristjan Jaak Petersoni kõrval pole meil peale Talviku kedagi, kes oleks nii napi loominguga jätnud nii sügava jälje meie luulelukku.

Ülimalt täpse ja askeetliku, jõulise ja nägemusliku sõnavaldajana on ta jäänud omamoodi luuletajaetaloniks, kellega mõõdetakse järeltulevate põlvede võimeid.

Olen oma kriitikupraktikas märganud, et küllalt tihti takistab just tahtmatu kõrvutus Talvikuga mõnd uuema aja poeeti kuigi kõrgelt hindamast.

Tõsi, algajaid autoreid Talvikuga võrrelda tundub ülekohtune.

Kuid siiski, see võrdlus sünnib sageli iseenesest. Eriti seal, kus luulest on saanud seltskondlik mäng, uljust teesklev sõnakeerutus või trenditeadlik ilutulestik. Seal, kus vahel taas kord tundub, et «kogu poeetkond magab / ümber kustunud lambi».

Tuleluuletaja

Eeskätt isetust ja õilsast idealismist laetud autorikujund on see, mida Talvikul on pakkuda praktitsistlikule tänapäevale.

Ants Oras on nimetanud Talvikut koguni oma sugupõlve suurimaks idealistiks. «Tal on meie tulevase vaimse puhastumise ajaloos veel suur osa etendada,» ennustas Oras poole sajandi eest.

Talviku luule üks põhielemente on tuli. «Tuli, millest kõik algas ja millega me kõik lõpetame,» nagu ütleb Azazello Mihhail Bulgakovi romaanis «Meister ja Margarita».

See luule põletab inimhingi tulesõnaga, kui kasutada Talviku lemmikluuletaja Puškini kujundit. «Võib-olla peitub mus päike. / Võib-olla ka kaks või kolm,» kirjutab Talvik ja sõnastab üleskutse: «Too taevast alla tulikosk, / mis eostaks jahtuvaid maailmu!»

Talviku roll ja tähendus ajas saab vaid kasvada. Tema luule sügavused on veel lõpuni avamata, tema täielik elulugu kirjutamata.

Läheb veel aega, et täiel määral täituks Talviku enese visioon luuletusest «Fööniks»: «Ma uuena tõusin tulest, / sai tuhaks mu koltuv kest. / Ma kergem udusulest / ja tugevam terasest.»

Tagasi üles