Kristjan Vanaselja heidab linnavalitsusele ette kergemeelset suhtumist meid üha lähemalt piirava narkomaania ja aidsi ennetusse.
Epideemiaga peitust ei mängita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha rohkem on hakatud ka Eestis rääkima narkomaania ning HI-viiruse plahvatuslikust levikust ja ennetustöö vajalikkusest. See näitab, et vähemalt esimene samm (probleemi tunnistamine) on tehtud ja lahenduste otsimine käib.
Oktoobrikuu alguseks oli tervisekaitseinspektsiooni andmetel tänavu Eestis diagnoositud 551 HIV-positiivset ja 15 aidsihaiget. 2000. aastal oli Eestis registreeritud 390 HI-viirusega nakatunut, järgmisel aastal kasvas nende hulk hüppeliselt 1474-ni ja täna ligineb see juba keskmise Eesti väikelinna elanike arvule.
Kokku on aastate jooksul Eestis diagnoositud 4250 HI-viiruse kandjat ja 58 aidsihaiget. Pole raske taibata, et haigus võib varsti võtta epideemia mõõtmed.
Jaanalinnumäng
Tartus on aga linnavalitsuse sotsiaalsfääri kureerivate inimeste seisukoht, et narkomaania ja HI-viirusega meie linnas probleeme ei ole. Kui see seisukoht peaks paika, oleks ju äärmiselt meeldiv, et Eestis on ükski linn, kus narkootikume ei tarvitata ja suguhaigusi ei põeta.
Märgid ja faktid räägivad aga teist keelt. Tervisekaitseinspektsiooni andmetel on Tartumaal ainuüksi selle aasta jooksul diagnoositud 14 HIV-positiivset, kusjuures ekspertide hinnangul võib nende tegelik hulk olla kuni kaks korda suurem, kui on registreeritud.
Abilinnapea Vladimir okmanil on aeg aru saada, et narkootikumid ei ole kaugel Ida-Virumaal ja Tallinna slummides pesitsevad koletised, mille kombitsad meie vaiksesse ja korralikku linna mitte kunagi ei ulatu. Need kombitsad on kohal koolides, klubides ja noorte massiüritustel.
Aeg oleks lõpetada jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine.
Paljud Tartu pubid ja klubid on sunnitud süstivate narkomaanide tõrjumiseks tualettidesse spetsiaalse valgustuse paigaldama. Tean juhtumit, et süstiv narkomaan ühes Tartu pubis üledoosi tõttu suri.
Tõsiasi on ka see, et tänavusel noorte suursündmusel Freedom Parade oli võrreldes eelmise aastaga rohkem narkojoobes pidulisi, konfiskeeriti üle 200 ecstasy-tableti. Mitmele ülemäära narkootikume pruukinud noorele tuli kutsuda kiirabi.
Lootsin, et need faktid ja sündmused sunnivad linnaisasid oma silmi avama ja mõistma olukorra tõsidust. Aga lootuseks see jäigi.
Veelgi enam pani mind imestama retoorika, millega esineb linnavalitsuse noorsooteenistuse juhataja Luule Press. Väide, et narkootikume võib saada ka laulupeolt, näitab selgelt, et probleemi Tartus ei tunnistata. Selgub, et sellega ei taheta või ei osata tõsiselt tegelda. Isiklikult arvan, et pigem ei taheta.
Tõsiselt ei võeta Tartus ka HI-viiruse levikut. Loodetavasti on abilinnapea kursis asjaoluga, et enam ammu ei ole HIV ainult narkomaane ähvardav oht. Üha enam on nakatunuid ka narkootikume mitte tarbivate noorte seas.
Siin ja praegu
Tartus elab suur hulk noori, seksuaalselt aktiivseid õpilasi ja üliõpilasi ning noori perekondi. Statistika näitab, et suurimas riskirühmas (1529-aastased noored) on Eestis sel aastal diagnoositud 440 HIV-positiivset ja üha enam suureneb just seksuaalsel teel nakatumine.
Ürituse keelustamine, turvameetmete karmistamine või paralleelselt korraldatav kultuurisündmus probleemi ei lahenda ja ennetust ei asenda.
Minu väidet, et ennetusega Tartus tõsiselt ei tegelda, tõestab 2004. aasta linna eelarve, kus avalikeks tervishoiuteenusteks on eraldatud vaid 503 000 krooni.
Sellest piskust peavad saama oma osa nii HIV-ennetuse, tervisekasvatuse, koduõendusteenuse ja koolitervishoiu kui ka narkoennetusega tegelevad projektid ja asutused.
Oma keskus
Odavam on täna tegelda ennetusega kui homme raviga. 2005. aasta eelarves peab narkomaania ja HIV-nakkuse ennetuseks rohkem raha ette nägema.
Tartu vajab keskust, mis tegeleks noortele suunatud ennetustööga ja korraldaks koolides ning noortekeskustes loenguid ja seminare. Algatus sellise keskuse rajamiseks peab tulema omavalitsusest.
Koostööd keskuse rajamiseks saab teha nii meie riigi kui Euroopa Liidu struktuuridega. Haritud spetsialistid (psühholoogid, arstid, sotsiaaltöötajad jne) on meil endil siitsamast võtta.
Toomemäel, laste mänguväljakutel ja klubide-pubide tualettides vedelevad süstlad, ecstasy-tablettide ja kanepi tarvitamine koolides ja massiüritustel tunnistavad olukorra tõsidust.
Ei tahaks, et kümne aasta pärast, kui narkootikumide tarbimine ja HI-viiruse kandjate arv on juba katastroofiline, tunnistab Tartu linnavalitsus, et jah, meil on tegemist probleemiga. Head linnajuhid avage oma silmad ja tunnistage, et probleem on juba kohal!