Mida teha enam kui sajandivanuse Kaarli puiesteega?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heldur Sander kirjutab, et 140 aasta vanuse Kaarli puiestee uuendamiseks ei ole ühtki ainuõiget lahendust, mis oleks ühtviisi hea nii inimestele kui ka puudele.

Viimastel aastatel on Tallinna haljastuse teema meedia tulipunktis püsinud eelkõige tänu Kaarli puiesteele. Probleem on seotud linna arenguga, mille juures linnahaljastus on jäänud mitmel põhjustel tagaplaanile.

Võtan järgnevalt kokku Kaarli puiestee loo ning vaatlen siinse piirkonna haljastust ka laiemalt.

Kuidas kõik algas

Praegusaegsele, tänapäevani püsivale linnahaljastusele pandi Tallinnas alus just puiesteede rajamisega. Teadaolevalt esimene puiestee rajati Koplisse viiva tänava äärde 1778.

18. sajandi lõpul istutati arvatavalt esimesed puud ka vanalinna ümbritsevale alale. Ega see lihtsalt tulnud, sest vanalinna ümbritsev muldkindluste-eelne vöönd pidi olema lage, et vaenlane ei saaks lihtsalt linna tungida.

19. sajandi esimesel poolel oli vanalinn ümbritsetud juba kahe ulatusliku ringpuiesteega. Seda tehti elanike algatusel ja vabatahtliku annetusena laekunud raha eest. Puiesteed rajati kindla plaani järgi ning mõnes lõigus on need esialgsel kujul püsinud siiani, puid on siiski mitu korda asendatud.

1856. a plaani alusel ulatus kaherealise puiestee lääneosa Nunna väravast praeguse Sügise tänavani. Idaosas kulges üks haru Viru väravast põhja poole, kaarega Suure Rannaväravani, ja teine haru lõunasse, kaarega Tõnismäe tänavani.

Küllap olekski puiesteed jäänud kaherealiseks, kui linnaehitusse poleks jõuliselt sisse murdnud Toompea eestlastest kogudusele määratud uus Kaarli kirik.

Varasem puust Kaarli kirik valmis praeguse läheduses 1670 ning põletati Põhjasõjas 1710 venelaste rünnaku kartuses koos teiste hoonetega.

Uuesti ehitati Kaarli kirik Viru väravast lõunasse suunduva puiestee lõppu de la Gardie reduudi kohale aastatel 1862–1870. Kiriku projekteerisid historitsismi esindajad Peterburi arhitektid professorid Otto Pius Hippius (on projekteerinud muide ka Sangaste lossi) ja Rudolf von Bernhardt. Krundi ja ehituskivid annetas Toompea Gildi vanem Hans Heinrich Falck. Kiriku ümbrus ka haljastati ja ümbritseti puuderidadega.

Koos kiriku ehitamisega tõusis päevakorda ka Kaarli ja Kaevu (selle nime all tunti Kaarli puiestee põhjapoolset tänavalõiku) tänavate vahelise kaherealise puiestee uuendamine. Viimane oli üsna mahajäetud olukorras, näiteks on teada, et 1867. aastal oli see nii räämas, et seal karjatati lehmi.

Tõenäoliselt kavandas O. P. Hippius ka Kaarli puiestee ja ilmselt on siin kaasa löönud ka suur puiesteede armastaja ja rajaja H. H. Falck. Kaarli puiestee valmis arvatavalt 1870 koos kirikuga.

Kahjuks rikkus nüüd üldist pilti veel Harjumäe lõunaserva vallikraavis linna prügimägi. See kaotati alles 20. sajandi alguses, mil vallikraav tasandati, ning 1905 valmisid siin tenniseväljakud. Nende äärde istutati ka puid. Siit sai ka alguse Kaarli puiestee laiendamine ja suund 6-realise puiestee poole.

Linna areng läks aga edasi. 1910. aastal paigutati Vabaduse väljakule Kaarli puiestee otsa kohale Peeter I ausammas (kõrvaldati 1922). 1912, enam kui 40 aastat pärast Kaarli puiestee valmimist, istutati puuderida ka Kaarli puiestee lõunapoolsele välisküljele Tõnismäe-poolse kvartali serva. Seega oli puiestee muutumas 6-realiseks, ehkki päris selliseks ta siiski ei saanud.

Lühikesel Eesti iseseisvusperioodil Kaarli puiesteega ei tegeletud, selleks puudus ka vajadus. Küll planeeriti ümber Vabaduse väljak.

Suuremad muutused toimusid 1970-ndatel aastatel, mil tänavaid laiendati ning murti läbi omaaegne Kaevu tänav Toompuiesteele; Kaarli kirik jäi tänavatevahelisele saarele. Tegelikult andiski just tänavate laiendus hoobi selle puiestee käekäigule.

Kaarli puiestee väärtus

Kaarli puiestee on maastikuarhitektuuriline objekt, mis seob meid loodusega nii oma visuaalse kui olemusliku külje kaudu. Sellel puiesteel saame nautida 140-aastaseid või isegi ehk vanemaid suuri puid.

Kaarli puiestee pärnade seas on nii meie kodumaiseid harilikke pärni kui ka sisse toodud lääne ehk hollandi pärni. Juba enam kui 150 aastat tagasi hakat mõistma, et linnakeskkonnas pole vastupidavamad mitte meie kodumaised pärnad, vaid võõramaised puud. Esirinda tõusid Hollandi puukoolides kasvatatavad suurelehine pärn ja hollandi ehk lääne pärn.

Tallinn on kasutanud alates 17. sajandi lõpust just lääne pärna, sest tegemist on meie loodusliku hariliku pärna ning Lääne- ja Lõuna-Euroopa päritoluga suurelehise pärna hübriidiga.

Erinev liik ja arvatavalt ka vanus on põhjustanud selle, et Kaarli puiestee puud on erinevas seisundis. Eelkõige on puudele mõjunud hobuveokite vahetumine autodega, tänavate laiendamine, muldade ja õhu saastumine, vibratsioon ja soolamine.

Oma osa on kahtlemata puiestee puude hoolduse puudumises. See on viinud olukorrani, kus paljud puud on haiged ja kahjustunud. Kuid puud on visad ja vastupidavad ning 2001. leidis aastal fütopatoloog Märt Hanso, et lülipuidus on mõningane tsentraalmädanike esinemine normaalne ja ei kujuta ohtu puu püsikindlusele. Uuritud puudel oli füsioloogiliselt aktiivne maltsapuidu kihi paksus täiesti piisav elutegevuseks ja puude seisukindluse tagamiseks.

Puude head vastupidavust näitab nende aeglane vähenemine. 1885 oli keskmise 4-realise puiestee puude arv 99, 1975 89, 2004 72. Samas ei tea me, mis toimub maa sees, sest puude elukäigu ja ea määrab ära eelkõige juurestik. See ulatub puude võrast 2–3, vahel isegi 4 korda kaugemale ning küllaltki sügavale.

Mida öelda kokkuvõtteks

Head lahendust Kaarli puiestee probleemile pole. Kui me soovime, et säiliksid suured puud, tuleb mõelda paljudele aspektidele. Kõigepealt sellele, et lähiaastatel jõuavad pikkamööda oma eluea lõpule tänava keskel paikneva puiestee sõiduteeäärsed puud. Seega jääb ainult 2 rida. Ega puiestee ainult nende kahe reaga just ilmekas pole.

Samas oleme taastanud esialgse pildi, mida võis näha 19. sajandi algul ning mis püsis 1870. aastani. Kas see linnapildile kasuks tuleb, on iseasi, ent nii laseme puudel meie hulgast lahkuda seistes ja püstipäi. Kuid siin on ka oht, et aastakümneteks säiliv pilt kinnistub mälusse ja puiestee väärtus kahaneb. Siit ka võimalus, et tiheda liiklusega tänavat hakatakse veelgi laiendama, sest puid ju ees pole. Ja seda ei taha meist vist keegi.

Kõige põhjapoolsema rea puud hakkavad kannatama valguse puuduse tõttu, mis mõjutab ka nende kasvu. Hoopiski pole mõtet puid istutada keskmise, 4-realise puiestee äärtele, praegustes tingimustes puudub neil seal võimalus kasvada.

Seega tuleb kogu puiestee ümber planeerida, mis tähendab ka sõiduteede kitsendamist. Sest ega nelja rea äärmisi ridu ka keskmistele lähemale istutada ei anna.

Kui võtta ette uue 6 realise puiestee rajamine, oleks see silmapaistev haljastustöö linnas. Ühtlasi viiksime edasi seda linnaarengulist külge, mis sisuliselt sai alguse Eesti Vabariigi esimestel aastatel Vabaduse platsi ümberkujundamisel.

Uue 6-realise puiestee puhul tuleb muuta ka meie arusaamasid. Siinseid puid ei saa lihtsalt jätta heitgaaside, soola jne meelevalda. Nendele puudele tuleb pöörata pidevalt tähelepanu ja nende seisundit jälgida ja vajadusel puid ka välja vahetada.

Kõigepealt tähendab see soola puistamise lõpetamist või siis selle kohest koristamist vastavalt ilmastikuoludele. Edasi juba puude korralikku kastmist kuival ajal, ehk ka väetamist. Ent sellegipoolest on linnas, eriti tänavate ääres puude kasvuiga üsna lühike, heal juhul 50, enamasti 20–30 ja isegi vähem aastat.

Tahaks loota, et kui Kaarli puiestee ükskord uuendatakse, leitakse parimad võimalused puude kasvuks ning et meie järeltulijad saavad 100 aasta pärast imetleda suurepäraselt kasvavaid pärnasid.

Nii ehk teisiti tuleb Kaarli puiesteed vaadelda kogu Vabaduse väljaku planeeringu kontekstis. Esmakordselt realiseerus see veidi väiksemas mahus 1905. aastaks ja nüüd realiseeruks Andres Alveri ja Tiit Trummali projekti järgi 100 aastat hiljem. Olles samas uus lahendus piirkonna 200-aastases haljastuse ajaloos.

    Tagasi üles