Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/10/20/4613913t1h2af2.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2019689t1h4a12.jpg)
Postimehe vahendusel uut autot valiv perekond teeb täna järsu kannapöörde, otsustades sõelale jäänud kahe uue auto vahel valimise asemel hoopis kasutatud masinaid uurida.
Perekonda abistav Avise liisinguosakonna juhataja Argo Rebane on pikast vaagimisest juba päris väsinud. «Mis te nagu tegelikult mõtlete?» küsib ta siiski klienditeenindaja viisakusega pärast pereisa Martini sissejuhatavat sõnavõttu pruugitud Ford Mondeo proovimisest.
Uus on kallis
Pere on vahepeal «salaja» ka uuesti Mitsubishi Outlanderit vaatamas käinud. Hind olla nimelt mitmekümne tuhande võrra odavamaks tehtud. «Käi veel paar korda, tee nägu tuttavaks, äkki saad veel alla,» soovitab Arabella mehele.
Martini arvates jääb pagasiruum Outlanderil ikkagi väikseks. «Sõbral on njuufa, koergi ei mahu selles autos taha ära,» kurdab Martin. Rebane selgitab kannatlikult, et linnamaasturites ongi ju vähe ruumi.
Igatahes leiab pere täna, et senine lemmik Toyota Avensis jääb ikka liiga kalliks. «5300 krooni kuus on päris kirves ju tegelikult. Ei ole või?» küsib Martin.
Rebane arvab, et tuhat krooni saaks ehk kusagilt hinnast alla, kui võtta juurde varustust ja kaubelda niimoodi autole liisinguperioodi lõpuks suurem jääkväärtus. No ja Mazda saaks veelgi soodsamalt ja parema jäägiga.
«Võib-olla oleks pidanud alustamagi reaalselt aktsepteeritavast kuumaksest,» mõtleb Rebane tagasi viimasele kahele kuule. Pere oli aga uutest autodest nii vaimustuses, et arvutada või pruugitud auto ostmist kaaluda väga ei viitsinud. Tulemus käes.
Kasutatud autode puhul saab kuumakse suurusega rohkem mängida.
170 000-kroonise auto saaks saja viiekümnega kätte, aasta pärast oleks võimalik masin enam-vähem sama hinnaga maha müüa. «Palju kuus tuleks siis?» on Martin lõpuks õppinud õigeid küsimusi esitama.
Kaskoga või ilma
Suurt vahet aga Argo Rebane kokku ei arvuta, sest juba kindlustused on tema sõnul poolteist tuhat kuus.
Kui uue auto otsust ei raatsi kuidagi teha, pakubki kasutatud auto Rebase soovitusel mõistliku «aastase järelemõtlemisaja». Samuti on odavama klassi autot lihtsam realiseerida kui aastavanust kolmesajatuhandest.
«Aga kui kohe välja osta?» sekkub Arabella. Martin kardab, et kui sellest siis kuidagi lahti ei saa, on häda majas. Rebane kinnitab oma praktika põhjal, et autode ülekülluse tõttu peaks kokku leppima esimesena helistanud ostjaga. Muidu jääbki müümata.
Kaskokindlustuse tõmbab Martin arvutuste käigus esimese asjana maha. Rebane jälle leiab, et kasko on kahe otsaga asi. Remondid pole ju odavad, ning oma naise viis aastat vanale Corollale ta seda ei teinudki. «Villisele» juba küll (see on siis Honda CRV).
Kasko tuleks teha ka kindlasti turuhinda arvestades, kuna alakindlustatud autol hüvitatakse ka väiksem protsent. Ühel hetkel tundub perele kogu autoliising üldse üks suur häving eluasemelaenuga võidad iga päev, autoga aga ainult justkui kaotad raha.
«Pruugitud autoga nii muidugi ei ole,» pareerib Rebane. «No ja siis maksad teeninduses jälle vigaseks,» ei kaota Martin oma säravat pessimismi.
Arabella märgib kõrval küll vaikselt, et tema Golf laguneb juba mitu aastat, teeninduses käimata.
Rebane ja Martin laskuvad selle peale pikka debatti garantiidest, läbisõidust ja teeninduskuludest, mis on lausa tootmispiirkonniti erinevad Jaapani omadel ühe, Saksamaa omadel teise, Prantsuse autodel kolmanda loogika järgi.
«Kuhu me selle jutuga nüüd välja jõuame?» ohkab Arabella. Martin vastu: «Sul hea siin naerda ja seletada, ütle parem midagi tarka.»
Naine kinnitab, et talle meeldivad tema vana Golfiga võrreldes tegelikult kõik autod. Isegi Ford. «Ja see tuleb ainult sellest, et sul pole roolivõimu,» torkab Martin uuesti.
Eestist mugavam osta
Arabella vaatab aknast välja. Temal oleks auto ilmselt päevaga valitud. Rebane meenutab hiljuti läbitud libedasõidu koolitust roolivõimuta Ladaga, millega harjus tegelikult ära. Ainult rinnalihased olid järgmisel hommikul lappamisest haiged olnud.
Jutt jätkub levinumate legendide lahkamisega kasutatud autode osas üks sõber räägib, et osta võib ainult Eesti hooldusraamatuga autosid, teine, et ainult välismaalt tooduid, kuna seal on paremad teed.
Kolmas teab, et Saksamaalt tulnud autode müügiplatsil kruvitakse korralikud osad küljest ja pannakse kulunud asemele.
Mõne tingimus on üldse naise kontsajäljed matil, muidugi garantiiks heast hoitusest ja vagurast sõidust. «Mina pole ühtegi kasutatud autot näinud, mis oleks meesterahva oma, kõik on kirikuõpetaja naiste kasutuses olnud,» naljatab Rebane selle müüdi üle ega taha ühtegi varianti täie kindlusega soovitada.
Välismaalt tulnud autodel on muidugi puksid-amordid paremas korras, millega võidab ehk aastakese vahetusajast. Lõpuks väsib aga Rebase arvates kõik: «Saksast saab isegi interneti kaudu autot osta, aastane garantii sellele lisaks.
Eestis saab aga autot kergemini ülevaatusele viia kas jookseb sirgelt, kas kere on sirge jne. Lähed sa siis Saksamaale garantiid nõudma või?» Kuigi Rebane ise ostis just interneti kaudu Saksamaalt omale uue tsikli.
Reps annab veel ühe vihje: «Täna on ülepakkumine nii suur, et kui leiad meeldiva auto turu pealt, ütled ise hinna. Iga pruugitud auto müüja on huvitatud eelkõige kokkuleppest, kui sa ise just 50 000 hinnavahet ei nõua.»
Igatahes jätab Postimees nüüd oma autopere koos Avisega viimaseid otsuseid tegema ja seriaali kajastamine saab siinkohal läbi. Mine tea, kaua see veel võtta võib. Aga vahel ongi ehk niipidi parem üheksa korda sõida, ükskord osta!