Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
Järgnevaid mõtteid olen mõelnud ka enne, kuid nende kirjapanekule tõukas Tartu abilinnapea Hannes Astoki hämamine esmaspäevases lehes. Tõsi, demagoogias ma vilunud poliitikule ilmselt vastu ei saa.
Abilinnapea ütles, et eelistab lapsi hulkuvatele koertele ja seetõttu ei saa loomade varjupaik (vajab neli miljonit krooni) valmis ka järgmisel aastal, sest linna rahakott pole kummist. Olgu siin vaid üks näide sellest, et ega Tartu rahapuuduse käes just ägavat näi.
Linnamajanduse osakond, mille eelarvest on tulnud seni ka tagasihoidlikud rahasüstid varjupaiga ehituseks, kavatseb noorendada raeplatsi 15 miljoni krooni eest. Sellest kuus miljonit kuluks tuleval aastal.
Raske on vaielda, et esindusväljak ei võiks parem välja näha ja olla jalale tasasem astuda. Aga miski ei karju seal niivõrd, et peaks kohemaid remontima tormama. Seega siis, miks mitte enne koerad ja alles siis kivid?