Kuigi Mariann Kosemets on maalimisega tegelnud juba varasest lapsepõlvest saadik, tahab ta õppida hoopis biotehnoloogiat või arvutigraafikat.
Mariann tähtsustab mõtteviisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vanemad on mind väiksest peale kunsti poole suunanud, kunstiringidesse pannud,» räägib Mariann. «Nüüd huvitab mind siiski teine valdkond ja kuna olen ka selles andekas, siis on mul vanemate toetus.»
Et Marianne vanemad elavad Kuressaares, on tüdruk juba kolmandat aastat Tartus nii-öelda iseseisva elu peal. Võibolla just see kogemus ongi pannud ta mõtlema oma tulevikust pragmaatiliselt. «Selleks, et end Eestis kunstnikuna ära elatada, peab olema kõva tegija,» arutleb ta. «Tegijaks saamine on aga Eesti-suguses väikeses riigis väga raske.»
Miks nii? Aga sellepärast, et Marianne arvates hinnatakse Eestis popkunsti klassikalisest rohkem. Popkunst talle aga ei istu. Küll istub talle võimalus avastada biotehnoloogia vallas midagi enneolematut.
«Üks mu sõber näiteks tegeles oksüdatiivse stressi mõjuga ribosoom-assotsieeruvate valkude ekspressioonile,» rääkis Mariann. «Ta avastas seal hästi huvitavaid asju.»
Marianne tulevikuplaanid pole siiski veel päris selged. Võibolla läheb ta pärast gümnaasiumi lõppu hoopiski aastaks Inglismaale keelt õppima.
Mida arvab teadmisjanuline Mariann aga doktorantide stipendiumi ümber käivast poleemikast. «Ülikooli seisukohast on kava jätta töötavad doktorandid stipist ilma ehk põhjendatud, kuid noortele on see löök,» ütleb ta. Tema hinnangul on just töö see, mis noort inimest arendab, seega peaksidki doktorandid ülikoolis töötama.
«Mina teen tõlketöid ja kirjutan artikleid, see arendab mind,» räägib ta. «Ma ei kujuta ette, et inimene, kes ainult õpib, saaks harmooniliselt areneda.»
Mis häirib Marianne praeguses Eestis ja noorte mentaalsuses?
«Mulle ei meeldi intervjuusid anda,» vastab ta. «Ma pigem kirjutaksin sellest ise.»
Aga palun!
Mariann: Minu meelest on noorte suurimad probleemid mentaalset laadi nende mõtteviisist saabki peaaegu kõik alguse, vaid väike osa süüst langeb neile (täiskasvanuile), kes noorte ees vastutavad.
Tõsi, majanduslikult sobilikke vaba aja veetmise võimalusi on enamiku noorte jaoks liig vähe, ent paljuski sellepärast, et noortel on välja kujunenud stambid, kus ja mida teha. Kui pakkuda välja, et istu õhtul kodus ja loe mõnd head raamatut, hakka uut keelt õppima, maali või käi jooksmas, siis peetakse ütlejat vanameelseks.
Ei ole in ise vaeva näha, kombeks on istuda kaubamaja ukse ees ja seal jaaniussikestena korstendades tillida ning oodata, et juhtuks midagi põnevat. Käiakse klubides hängimas ja taas oodatakse, et igavus kaoks. Parimal juhul aga vaadatakse seltskonnaga poole ööni telekat.
Alkohol on muidugi asja lahutamatu osa ja sealt edasi tekivad juba järgmised probleemid.
Noorte giga-tarbijalikkust ja massimoodi süvendab aina leviv sallimatus kaasinimeste ja ümbritseva maailma suhtes. Tolerantsust jätkub vaid seni, kuni asjad kulgevad nende soove mööda. Noortel on mingisugune enda täiuslikkuse mõõde ja ebaproportsionaalsed arvatakse välja.
Nii tekib ühiskonnas juba varakult suhtlusauk ja kihistumine ning inimese mõttemaailm piirdubki sellega, mis jõuab temani omas mullis elades. Nimetaksin sellist suhtumist ja elustiili printsessikultuuriks paralleelid on päevselged.
Levinud on suhtumine, et üks inimene ei suuda oma elukeskkonda paremaks muuta ning lihtsam on lasta elul ja üldse kõigel kulgeda omasoodu. Valitseb minnalaskmismeeleolu. Üks oluline asi on paljudel inimestel puudu teiste märkamine, näitamine oma sõpradele, et neist hoolitakse.
Vanusest sõltumata võtavad inimesed oma kaaslasi iseenesestmõistetavatena ja panevad neid tähele alles siis, kui võib olla liiga hilja. Soojusest jääb puudu. Midagi endast võõrale inimesele anda on palju küsitud, ammugi siis veel tähelepanu ja hoolivust kõigile inimestele. Küsitakse kohe: milleks?
Marianne hinnangul saavad noorte mured enamasti alguse sealt, kus kaovad nende eesmärgid.
«Nad tunnevad, et pole, mille nimel õppida, mille poole püüelda, milleks üldse elada,» arutleb ta. «Nii tekibki ühepäevaliblika moodi elamise stiil ja mentaliteet elada enda jaoks.»
Kas eesti rahvas sureb välja?
Mariann on kindel, et mitte. «Millalgi sünnib uus renessanss, sest kunagi jõuab ühiskond sinnani, et praegune lääne- ja massikultuur on end ammendanud ja rahvas ei suuda enam sama malli järgi käia,» põhjendab ta. «Praegu tuleb püüda noortele lähemale jõuda, et neid saaks aidata koostöös nende endiga.»
Mariann Kosemets
On 18-aastane ja õpib Tartu kunstigümnaasiumi 12.a klassis.
Tal on olnud isikunäitus Kuressaares.
Lisaks kunstile huvitab teda biotehnoloogia ja arvutigraafika.
Ta ei kipu iga hinna eest välismaale elama, sest tahab Eesti jaoks midagi ära teha.
---------------------------
Mariann Kosemets 10 aasta pärast
Töötab arvutidisaini valdkonnas ja tema suurim hobi on bioloogia.
Ehk on ta aga hoopis teadlane, näiteks St Andrewsi ülikoolis USAs, ja tema suurim hobi on arvutidisain.
Tal on Nikoni professionaalne fotovarustus, sest ta on sellesse «hullult armunud».
Ilmselt on tal ka perekond, mille loomine eeldab tema sõnul teise inimese pikaajalist tundmaõppimist.