Sild, mis kannab veel

Sellest sillast lugesin enne, kui seda nägin. Alam-Pedja looduskaitseala siniste kaantega raamatus kirjutas Einar Tammur, kuidas ta vaatles Laashoone sillalt suuri kalu. Mitmekiloseid turvasid Põltsamaa jões ujumas.

Turvade vastu on mul lapsest saati suur huvi, sest vanaisa Juhan jutustas, et need on väga ettevaatlikud kalad, kelle püüdmiseks peab jõe äärde hiilima.

Olen üksjagu hiilinud, võib-olla oskamatult, krabistades, kuid mitmekiloseid turvasid pole ma jões näinud, ehkki tean, et nad seal on. Õnge jäävad ikka sellised pussnoast veidi suuremad, pojad.

Tulin piki Põltsamaa jõge süstaga alla, see oli mitu-mitu aastat tagasi, ja ootasin suurte kalade vaatluspaika, Laashoone silda, nagu ilmutust.

Jõgi oli rabaveest tume, Rõika veski kohal kohises pisut, vasakult poolt oli tunda suurte laante hõngu, suurt muud ma ei mäleta. Seda küll, et Laashoone sillalt vaadates ei paistnud ükski turb.

Nüüd olen üle selle silla minnes alati vaadanud. Põltsamaa jõgi on ikka nii tume, et kalade nägemiseks peab vist olema eriline valgus ja veeseis.

Olen aru saanud, et midagi peab veel olema: oskus vaadata. Seda oskust saab omandada: vaadates. Vaatad sada korda, siis hakkad nägema. Kõik sõltub silmadest.

Sel talvekuu hommikul, 16. novembril, näeme Laashoone sillal seistes loodest lähenemas tumesinist pilve.

Sild on selline, et seista ja astuda kannatab veel ilusti, aga samblikkukasvanud käsipuule täie raskusega naalduda ei julge.

Sild on siin olnud ammu, veel enne kui Laashoonel asus Klaashoone. Küllap tuleb lagunenud silla asemele varsti uus.

Just siis kui langevad selle talve esimesed helveste miljonid, läheb vana naine üle silla. Ta on käinud posti järel ja, ajaleht käes, läheb koju.

Naist saadab must koer, kel nimeks Tommi. Koer on jäänud teisele kaldale ühte põõsast nuuskima, kuid veel hetk, ja Tommi astub sillale.