Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roheline Liikumine ärgitab ostuvaba päevaga inimesi mõtlema, mida me tarbime, mida tegelikult vajame ja kuidas on mõistlikumalt tarbides võimalik keskkonda säästa.
Igapäevaste valikutega poes ei mõjuta me ainult oma rahakotti, vaid ka kauba tootja käekäiku ning tootmiseks kasutatavate loodusvarade kulu. Eelistades näiteks kvaliteetse kraanivee joomist imporditud pudeliveele, aitame omalt poolt kaasa keskkonna kaitsmisele.
Mõtlematu tarbimisega toetame aga majandusmudelit, mis hävitab nii vaimset kui ka füüsilist keskkonda, ning sunnime teisigi sellega kaasa minema, võttes neilt ära valikuvabaduse.
Piir jookseb vajaduste järgi
Piir mõistliku ja ebamõistliku tarbimise vahel sõltub sellest, kas tarbimisega rahuldatakse tegelikke või kunstlikult tekitatud vajadusi.
Kui inimene ostab talle vajalikke asju ja paremal juhul ka mõtleb, kus need on tehtud ja kuidas valmistatud, siis on see igati mõistlik.
Aga kui ostmine on lihtsalt ajaviitetegevus, siis on see ebamõistlik. Kindlasti on ebamõistlik ka oma tegelikke vajadusi mittearvestav tarbimine kui pidevalt ülejääke ära visatakse.
Suurtes ostukeskustes inimesi vaadates jääb mulje, et kui on tuldud uut kohta külastama, siis üldjuhul tühjade kätega ära ei minda, vaatamata sellele, et otseselt midagi vaja ei ole.
Usun, et selline suhtumine on täiesti tavapärane. Näiteks jalanõusid ostma tulnud inimene astub sisse ka teistesse boksidesse ja avastab: «Näe! ... seda oleks ka vaja ja veel seda »
Elasime pikka aega tarbimisdefitsiidis, nii et praegu täidab uute toodete ja teenuste tulek veel vahepealset vaakumit.
Tarbimisega üritatakse tõsta oma enesehinnangut, tekitada illusiooni, et uute asjade ostmisega parandame oma elukvaliteeti. See on reklaamidest pärit mõtteviis, et ainult uued, mugavad ja trendikad asjad annavad elule väärtuse.
Inimene paraku ei mõtle aga sellele, et toodete valmistamiseks on kasutatud loodusvarasid ja tekitatavate jäätmete kogus aina kasvab.
Nn keskmise inimese esmane reaktsioon ostuvabast päevast kuuldes on tõenäoliselt: «Misasja? Ise teenin raha, ise tean, kuidas seda kulutan!», ja teine: «Mis ostuvabast päevast nad räägivad, kui muudelgi päevadel ei jõua osta, rahvas on ju niigi vaene.» Kui inimesele jõuab aga kohale, miks ostuvaba päeva üldse tähistatakse, siis see on juba samm edasi. Eesmärk on, et inimene hakkaks mõtlema, kes on otsustaja tema ostmise juures, kas reklaam või tema ise kas ostmise tingib kunstlikult tekitatud rahulolu puudujääk või vajadus.
Säästlik tarbimine
Ei saa aga öelda, et kõik sõltub ainult tarbijast. Terve elukeskkond eeldab vastutustundlikku suhtumist nii tootjalt, vahendajalt kui ka reklaamijalt. Paraku mõjutab viimaste otsuseid ainult see, missugused on tarbijad ise.
Kui kvaliteetne elu võrdub piiramatu ostmisvõimalusega, siis toidavad tootjad seda müüti nii palju kui võimalik. Ja tekibki surnud ring...
Selline inimtüüp nagu säästlik tarbija tekib kunagi paratamatult, kas või naftavarude lõppemisel. Inimkonnal on praegu viimane aeg oma väärtushinnangud ümber kujundada et kui pauk ükskord tuleb, poleks see liiga valus.