Ülikoolid on kogu Eestile

Olen veendunud, et sõltumata oma alluvusest ei ole mitte ükski Eesti kõrgkoolidest ainult selle linna asi, mille territooriumil ta asub. Ei tudengite päritolu, õppejõudude kaadri, hoonete ehitamise ega remondi, ammugi mitte finantseerimise mõttes.

Eriti meil Eestis, kus kõrgharidusmaastikul on piisavalt segadust ja arusaamatusi, on tänuväärne igasugune katse seda korrastada.

Seetõttu väidan, et Tartu Ülikooli kestvuse või Tallinna Ülikooli loomise teemat ei saa käsitleda pelgalt mistahes linna juhtide võitlusena «oma ülikooli» eest ja «võõra ülikooli» vastu.

Universitas on Tallinnas kord juba olnud, aastail 1657–1665. Tartu Ülikool oli siis Eestimaa kubermangu keskuses sõjapaos. Esimese asjana asus Tallinna raad tookord kaitsma linna ja gümnaasiumi huve, ülikool kaotas oma privileegid ja senise staatuse.

Rahvaülikoole asutab entusiastide initsiatiiv, eraülikoole kutsub ellu kapital, kuniks seda jätkub, riiklikke ülikoole loob poliitiline tahe. See viimane võib ignoreerida pikka perspektiivi, aga ta on pimedam kui õigluse jumalanna Themis, kui ta ei näe tõsiasju.

Tänapäevane kõrghariduse korraldus on mitmetahuline. Klassikaliseks vormiks on universitas, mis pakub erialade paljususele ja teadustööle tuginevat haridust ning mille tipus on doktoriõpe. 19.-20. sajandil kujunesid välja spetsialiseeritud ülikoolid. Seda eelkõige tehnika- ja kunstialadel, aga ka õpetajakoolituses, ja nad on tugevaks täienduseks universitas’tele paljudes riikides.

Kõik kõrgkoolid tuginevad eelkõige oma õppejõududele, sealhulgas professoritele, kellelt oodatakse oma valdkonnas panust maailmatasemel teadusesse.

Tartus toimunud hariduskonverentsil nimetas professor Mart Saarma Eesti üheks suuremaks hädaks, et ligi pooltel Eesti professoritel puudub kompetentsus ja nad ei vasta professorile esitatavatele nõuetele.

Professoriks saamine võtab aega vähemalt kümmekond aastat, kui mitte rohkem. Kuidas on mõeldav loodava ülikooli avalikult välja öeldud ja salamisi mõeldud õppetoolid kindlustada vajalikul arvul asjatundlike professoritega?

On silmakirjalik väita, et Tallinnast on Tartusse tüütu õppima sõita. Kahtlemata on Helsingi Tallinnale lähemal kui Tartu. Ent ta on seda ka ainsana. Järgmisena tulebki Tartu, meie järel Turu, Riia, Peterburi ja Stockholm.

Noor inimene jaksab praegu õppida Euroopa Liidu riikides, aga ka Venemaal, Ukrainas ja üle Suure Lombi Ameerika Ühendriikides.

Tartu Ülikooli rolli ja tulevikku võib käsitleda ka regionaalpoliitilise küsimusena, Euroopa mõistes regionaalpoliitilisena.

Tartu Ülikool ei ole kunagi olnud linna või Lõuna-Eesti või ühe rahva või ainult Liivimaa ülikool. Ma ei kujutagi ette, kuidas see oleks kestvamalt võimalik. Ta on algusest peale olnud avatud ülikool, oli seda muuhulgas ka nõukogude okupatsiooni ajal Venemaal tagakiusatud rahvastele.

Viibides töövisiidil Uppsalas, oli mul au kohtuda ka Uppsala ülikooli rektoriga. Vestlesime Tallinna Ülikooli võimaliku loomise teemadel. Küsisin, missugune on sealse universitas’e staatus.

Kas on olnud poliitilist tahet tekitada analoogseid ülikoole pealinna põhjendusega, et kellelgi oleks mugavam, käepärasem või et seal on «suurem turg»? Selle peale sain vastuseks, et Rootsi on liiga väike, et oma ressursse mitme ülikooli vahel lahustada.

Rootsis on ajalooliselt kaks universitas’t – Uppsala ülikool ja Lundi ülikool. Ei riik ega pealinn Stockholm leia, et pealinlased on kuidagimoodi ahistatud distantsi või ebamugavuse tõttu, kui neisse ülikoolidesse õppima tahavad minna. Samas on Stockholm uhke sealsete maailma paremikku kuuluvate tehnika- ja meditsiiniülikoolide üle.

Teadlikud noored teevad oma valikuid ikka ülikooli ja sealt saadava hariduse maine põhjal, mitte selle järgi, kui mugav seal käia on.

Olukorras, kus kõrgharidusest on saanud rahvusvaheline äri, ei konkureeri meie kõrgkoolid mitte enam omavahel, vaid kõigi teiste kõrgkoolidega Euroopas ja mujal maailmas. Seega ei ole mõtet meie niigi pisukest ressurssi killustada maailmas tunnustatud universitas’ele – Tartu Ülikoolile – kunstlikult konkurenti tekitades.

Meie kõigi eesmärk on teadmistepõhine ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline Eesti. Nii on ka Tartu Ülikool terve Eesti, mitte ainult Tartu oma.