Ressursitüli Tallinna ülikooli ümber

Tõnu Viigi arvates on tüli Tallinna ülikooli ümber tekitatud tühjast ning Tartus maalitakse konkurentsi kartuses lihtsalt tonte seinale.

Milline oleks Eesti kõrghariduse optimaalne korraldus? Kuidas saavutada kõrget õppetöö kvaliteeti ja kujundada välja rahvusvahelisel tasemel teadusloome meie pisikeses riigis? Kas selleks on vaja ühte või kahte ülikooli? Nende teemadega seoses on viimasel ajal hakatud rääkima ülikooli tegemiseks vajaminevatest «ressurssidest». Nii näiteks väidab Tartu ülikooli rektor oma kirjas peaministrile, et Eestis pole piisavalt «inim- ja majanduslikke ressursse», et Tartu ülikooli kõrvale veel üht tõsiseltvõetavat ülikooli tekitada.

Kui veidigi distantseeritumalt Eesti kõrghariduselu vaadata, siis paistavad kõik meie ülikoolid kehvakesed. Kaugemalt tulnu ei märkaks olulisi erinevusi näiteks Tartu ülikooli ja Tallinna pedagoogikaülikooli vahel.

Mõlemal pool on nüüdisaegse ülikoolikeskkonna väljakujunemine alles pooleli, raamatukogud ebapiisavad, häid õppejõude napib, haridusbürokraatia on lubamatult suur ja ebaefektiivne, inimesed on järskude sotsiaalsete muutuste tõttu frustreeritud jne.

Tõsi küll, ülikooli kinnisvara vaadates võiks kaugemalt tulnud vaatleja märgata TÜ paremat seisu. Aga kõiges muus paistavad need asutused tüüpiliste Ida-Euroopa üleminekuajale iseloomulike kõrgharidusasutustena.

Ka teadusloome erinevused on nii väikesed, et erinevad mõõtmise meetodid annavad ka erinevad tulemused: ühele poole on suunatud mitu korda rohkem riigi raha ja saadud sealt ka veidi parem tulemus, aga tänapäevast ja samas jätkusuutlikku teadusloometraditsiooni pole veel kumbki suutnud juurutada.

Paratamatu olukord

Selline asjade seis on loomulik ja paratamatu olukorras, kus kogu ühiskond on alles hiljuti läbi teinud sügava muutuse. Ülikooliõppe- ja teadusloometraditsioon on aga väga õrn, pikka aega küpsev ja palju hoolitsust nõudev taim. Viisteist aastat on selle vilja küpsemisega võrreldes nii lühike ajavahemik, et veel ei saa tema vilja suurust mingi mõõtmisega prognoosida.

Järelikult ei ole praegusel hetkel produktiivne selle üle vaielda, milline meie olemasolevatest kõrgõppeasutustest on rohkem ülikool ja milline vähem. Kui me võtame ülikooli tasemestandardiks lääne jõukate riikide parimad ülikoolid, siis ei ole meil praeguse seisuga tõepoolest ressursse, et midagi võrdväärset tekitada. Ka Tartusse mitte.

Mitte sellepärast, et meie rahvaarv on väike, ja mitte ainult sellepärast, et meil ei jätku raha nende ülikoolidega konkurentsivõimelise eelarve tekitamiseks, vaid sellepärast, et meie heitlikus sotsiaalses keskkonnas ei ole olnud võimalik luua teaduse-, õppe- ja administreerimistraditsioone, mis samasugust vilja kannaksid nagu Oxford või Yale.

Tulevik on teine

Järelikult on ka lühinägelik arutada «ressursside» paigutamist Tallinna–Tartu teljel tänastest teaduse mõõtmise tulemustest lähtudes. Silmas tuleb pidada hoopis paarikümne aasta tagust tulevikuperspektiivi.

Sel juhul sõnastub küsimus järgmiselt: mida on vaja täna teha selleks, et Eestisse tekiks tasemel ülikooliharidus ja et kujuneks välja rahvusvaheliselt tunnustatud teadusloome traditsioon? Kas see tekib suurema tõenäosusega siis, kui me koondame kõik olemasolevad «ressursid» ühte kohta kokku? Või siis, kui me soodustame võrdväärsete konkureerivate kõrghariduskeskuste tekkimist?

TÜ administratsioon soovitab esimest varianti. See loogika on meile lähiminevikust tuttav ja tekitab osas inimesest usaldust: et saada head toodet, tuleb kuulutada stiihiliselt tekkinud väiketootjate tegevus ebaseaduslikuks, lõpetada nende tegevus ja asuda «läbimõeldult» ja «plaanipäraselt» tootma seda, mida vaja, ja täpselt nii palju kui vaja. Väidetavalt tagatakse niimoodi toote kvaliteet ja «ressursside» optimaalne kasutus.

Vastasel juhul, s.t «ressursside» jagamisel, jäävat TÜ veelgi vaesemaks kui ta praegu on ning see kärpivat veelgi TÜ võimalusi nõuetekohaseks edenemiseks.

Sellest loogikast lähtudes tuleb tõesti välja, et Tallinna ülikool saaks tekkida ainult Tartu ülikoolile mõeldud «ressursside» arvelt, sest kõik ressursid kuuluksid põhimõtteliselt TÜ-le. Selle loogika kritiseerimine on tänases Eestis ülearune, küll aga pööraks lugeja tähelepanu asjaolule, et Tallinna Ülikooli loojad ei ole plaaninud ressursse Tartu käest ära võtta. Ülikooli loomiseks vajalikud ressursid on Tallinnas juba olemas. Tallinna ülikooli algatavates institutsioonides õpib tänavu üheksa tuhat üliõpilast, õppetööks vajalik infrastruktuur ja õppejõud on olemas ning õppe- ja teadustöö juba toimub.

Tallinna ülikooli algatajad tahavad lihtsalt oma olemasolevaid ressursse koondada, et oma tegevus järgmisele tasemele tõsta. Seega kavatsevad Tallinna ülikooli algatajad esialgu hakkama saada nende ressurssidega, mis nende käsutuses juba niigi on. Juttu pole olnud ei riiklike investeeringute lisamisest ega ka uute õppesuundade avamisest, mille kohta Tartu ülikooli rektoril andmeid olevat.

Tallinn ei toimi Tartu arvelt

Seega lähiaastatel ei toimu Tallinna ülikooli tegevus kuidagi Tartu ülikooli arvelt. Tõsi küll, TÜ kaotab oma seisundi monopoolsuse – esialgu sümboolselt, aga hiljem arvatavasti ka sisuliselt. Selle tagajärjel kaotab TÜ pikemas perspektiivis ka selle osa rahast, mis tal siiamaani on õnnestunud enda kätte saada oma monopoolse seisundi tõttu.

See puudutab teiste avalik-õiguslike ülikoolidega võrreldes ebaproportsionaalseid kinnisvarainvesteeringuid ja ebaõiglaselt jaotatud õppe- ja teadusraha. Kui eeldada, et monopoolse seisundi tõttu endale haaratud osa on TÜ eelarves suhteliselt väike, siis ei ole kaotus kuigi suur selle võidu kõrval, mida pakub koostöö- ja konkureerimisevõimalus Tallinna ülikooliga.

Ka «inimressursis» kaotab TÜ paratamatult selle osa, mis lahkub korporatiivsuse, intriigide, sumbumise ja konnatiigistumise tõttu. Ka see kaotus on seda väiksem, mida atraktiivsemaks kujuneb TÜ töökeskkond. Kusjuures samade efektide süvenemine Tallinnas põhjustaks vastupidise inimeste liikumise Tartusse.

Tallinna ülikooli algatajad on seejuures väljendanud arvamust, et TÜ eelisarendamine võiks regionaalpoliitilistel kaalutlustel jätkuda ka tulevikus, kuid see peaks toimuma läbipaistvate põhimõtete alusel. On ju mitte ainult Eesti, vaid ka Tallinna ülikooli huvides, et Tartu ülikoolist saaks tugev ja kõrge mainega teadusasutus.