Asi ja idee ajaloos

Nõuka-aja raamatu eilsel esitlusel Tallinnas said koostaja Enno Tammerilt autogrammi kaasautor Epp-Mare Kukemelk ja tema tütar Eliise. Foto: Postimees.ee

Esmamulje – «ma olen seda juba kusagil näinud» – on petlik ja pole kah. Mitte ainult seetõttu, et olen selles ajas elanud. Nii mõnegi raamatu olulise teema esimese puutumatuse on juba võtnud oma raamatutega Tiia Toomet. (See ei tähenda, et teema oleks ammendatud).

Visuaalses plaanis üritas midagi üsna lähedast, aga omadega täiesti «metsa läinud» Mati Unt, kui ta kroonikajuppidest taustal «nalja visata» või minevikku «mõtestada» üritas.

Masendav on panna käest raamatuid, milles nagu oleks räägitud mingist võõrast vastikust maast, tundega, et «selles ajaloos pole ma küll elanud».

Need kogemused räägivad ühest: me ei oska oma lähiminevikuga ikka veel midagi peale hakata. Poliitiline šokk ja kultuuritrauma on sügavad. Me ei oska endast kirjutada ja me ka ei austa ajalugu. Selles mõttes on selle raamatu puhul äratundmisrõõm lugeja tunnustus temagi osalemisele.

Pilt ja justustus ajaloos

Ajalugu/möödanik «nagu ta oli» ilmub taas meie ette kollaažina päevikutest, mälestuskatketest, fotodest, kroonikalõikudest. See on vägagi tänapäevane viis möödanikku esitada. Ajaloo kirjutamine ja vahendamine on Lääneski üha enam ajaviide, osa lõbustustööstusest ja äriline tegevus.

Kõnekad pildiread ja lühikatked meenutustest ei asenda ajalugu. Kohati tundub, et hoolikalt valitu kokkupandu ei saa ka tuge juba kirjutatud «ametlikust ajaloost», milles on juba palju lamedat klišeelikkust. See ei tähenda, et stalinismist, valimislavastustest, sotsialistlikust võistlusest jne oleks juba piisavalt kirjutatud.

Möödanik on veel tundmatu kontinent, hoopis teistes oludes kasvanud põlvkondade võimetus tegelikkust «ratsionaliseeriva» mõistuse abil mõista kasvab. Kuid sügavamale küündivate narratiivide kirjutamine on ajaloolase kohustus ja kompetents. See paneks ka pildid paremini «kõnelema».

Inimene oma ajas

Narratiivide suhtes on leiged inimesed ja rahvad, kes on kaotanud usu, et nad suudavad oma elu ja tulevikku kujundada. Joone tulevikku suudame me nn Pätsu ajast tõmmata vaid lähiminevikku läbikriipsutamata. Aga seda me veel ei suuda, see ongi põhjus.

Raamatu peakiri rõhutab inimest ajas. Mul võib olla vale mulje, aga selles raamatus on «asjad» hoopis tähtsamad kui inimesed. Muidugi – inimest ajaloos, st «inimest sõdurisinelis», «inimest parteitöötajas» jne on hoopis raskem esile saada.

Kohati jätavad need asjad üsna armetu mulje. Sellise mulje jätmine on selgelt taotluslikki. Kuid «nõuka» on see ajastu esemeline sisustus ikkagi üsna tinglikult. Kui loobuda ikka veel tavaks olevast «nõuka» täielikust vastandamisest Lääne arengutele, siis moderniseerumise kontekstis esindab Nõukogude Eesti ühte perioodi maailma ühisest ajaloost.

Oli ju nõukogude tsivilisatsioon (see mõiste on tulnud käibesse, aga vajaks täpsustamist) suuresti Lääne tehniliselt viletsam ja maitsetu koopia. Autod, külmkapid, raadiod, TV-aparaadid, lennukid jne viksiti ju 1:1 maha USAst ja Euroopast.

Selle tarvis dokumentatsiooni varastamisega tegeles ju luures eraldi tööstusspionaaži osakond. Katsed luua midagi «oma» nõukogude moodi, «nõukogude laulu» jne, olid vaid väga piiratud ulatuses edukad. Telesaadete formaadidki olid juba suuresti imporditud/varastatud – ehkki isetegevust/omaloomingut veel oli. Sekka satub seda armast eesti «oma» kitši, mille juuri maksab uurida.

Inimesed tulevad esile väga erinevatel viisidel. Selle kohta, kuidas muutusid nende vaated ja arusaamad, on leitud mõned oletatavad nn hargnemiskohad (bifurkatsiooni punktid) nagu Stalini surm, Gagarini kosmoselend jne.

Inimeste sisemaailm avaneb aga harva niisugustes lausetes nagu: «Hakkasin kahtlema. Leninis.» Seesugused ülestunnistused on väga tähtsad. Kujutlus nõukogude võimust kui milleski vaid terrorile, rumalusele, naiivsele jne toetuvast on populaarsed Eestis, aga mitte tõsiseltvõetavad Läänes. Kui kaua me end ikka vaid lollide või rehepappidena näeme ja samal viisil tulevikku kavandame?

Inimeste esile saamiseks «nõuka-ajas» peaks nähtavasti esitama ka teisi küsimusi kui need, millele toetuti. Nagu näiteks: minu esimesed triibulised, esimene kohting, esimene kaklus, esimene «kaks», esimene palk (mis tegin sellega). Aga miks ka mitte – minu esimene komsomolikoosolek, minu esimene kaelarätt, minu esimene küsitlemine (KGBs või parteiülemuse juures) jne.

Kõikide nende juurde liituvad konfliktid, «mängud», protseduurid, rituaalid on äärmiselt kõnekad oma aja kultuuris ja ühiskonnakorralduses toimunu suhtes. Aga nad kõnelevad ka sisemaailmast.

Deklaratiivsete väidete asemel «kuidas me ikka vihkasime», millest on saanud jälle klišeed, võiks saada antropoloogilisi väga olulisi kirjeldusi. Seda tööd ei saa aga usaldada tänastele ajaloolastele, selle tegemiseks läheb vaja sotsiaalteadlaste abi.

Meie elu mälus

Mälu ja mäletamine on imeline asi. Kuid mitte alati pole talle kuulunud selline koht nagu praegu. Nende rahvaste ajaloo jaoks, kelle ajalugu oli keelatud, oli sellel eriline roll. Kuid probleem on sügavam. Üha enam sekulariseerunud maailmas, kus «jumal on kuulutatud surnuks», on mälust saamas hinge surrogaat (nii nagu rahvuslusest sekulaarreligioon). Milline on meie mälu – kas see on demokraatliku, avatud, salliva maailma mälu?

«Nõuka-ajal» toimis ametlik mälupoliitika – see kirjutas ette, mida võis/tohtis mäletada. Ühiskond sopistus mälukollektiivideks (nagu ka diskursiivseteks kollektiivideks). Midagi sellest on edasi kandunud tänasesse päeva. Nagu ennegi, vajatakse «paljastavat mälu», «heroiseeritud mälu», «võitlevat mälu» jne. Need on nõukogude tüüpi «avalikud mälud».

Mäletamine pole enam lojaalsusakt, vaid eneseloomine, väga intiimne tegevus. Sümboli maailmade taasloomine võiks olla tagasitee mälu privatiseerimisse. Ehk oleks see ka osa «hinge tagasitulekust».

Armetud olud, mõneti naeruväärsed olukorrad, kibedad kompromissid, narmendavad varrukad, narmendavad hinged. Aga mis meil siis ikka lõpuks endale on ja jääb kui meie armsad, vahel veidi häbelikud mälestused.