Seitsmeteistaastane Merlin kannab viimaseid kuid oma poega ja saab veebruari lõpus õnnelikuks nooreks emaks.
Merlin on valmis emaks saama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Kutsehariduskeskuses kokaks õppiv Merlin räägib, et kool ja talle esialgu veel harjumatu täiskasvanuroll võtavad kogu ta aja. «Alguses ma ei osanud endale üldse aru anda, et saan emmeks,» imestab Merlin. «See mõte tundus mulle väga võõras.»
Merlin oli segaduses.
Nüüd, pool aastat hiljem, ütleb ta, et on valmis emaks saama ja selle üle tõeliselt õnnelik.
Võõristavad pilgud
Veel aastapäevad tagasi vaatas Merlin omaealisi lapseootajaid üsna ükskõikse pilguga. See oli talle niiöelda võõras teema. «Aga mina küll ei arvanud neist niimoodi, nagu nüüd arvatakse minust,» räägib ta.
Kui Merlin tänaval käib, tunneb ta endal võõristavaid pilke. Ja tema endised klassikaaslased kahetsevad vaene Mennu, mida ta nüüd peale hakkab. «Nad ei taha mõista, et laps teeb mu õnnelikuks, et see ongi see, mida ma tahan,» ütleb ta.
Merlin näeb, et noored suhtuvad omavanustesse rasedatesse mingisuguse halvustava kummastusega. Nad peavad seda õnnetuseks, millekski, mis rikub elu. Ja ega ainult noored täiskasvanudki pidavat last ootavat noort hukkaläinuks.
«See oleks justkui midagi, mis on lihtsalt juhtunud. Aga võibolla mõni noor inimene tõesti tahab emaks saada,» selgitab Merlin. «Need kritiseerijad ei suuda end välja mõelda sellest pisikesest ruumist, kus nad elavad.»
Merlin ei mõista üldlevinud suhtumist, nagu oleks 17-aastaselt emaks saamine katastroof.
Merlin räägib, et jättis gümnaasiumi pooleli ja oli aasta aega lihtsalt niisama.
«Terve aasta ma lihtsalt olin ja käisin ringi, otsisin ennast,» pajatab ta.
Merlin kahetseb, et noortel on liiga kerge uks pauguga kinni lüüa ja kuulutada oma vanematele vihkamist. «Ja kõik ainult selleks, et pärast tunda, kuidas sa neid tegelikult vajad ja armastad,» ütleb ta.
Merlin loodab olla oma pojale hea ema, sest ta kavatseb last kasvatada nii, nagu vanemad kasvatasid teda.
Ta on oma vanemate üle uhke. Ta teab, et neil oli tema elukäänakuga alguses väga raske harjuda. Siiski on Merlini ümber alles inimesed, kes teda toetavad.
Ja veel arvab Merlin, et on tänu tema sees kasvavale lapsele kasvanud ka ise oma eakaaslastest vanemaks. Igas mõttes.
«On ju nii palju tüdrukuid, kes tahavad issi käest sünnipäevakingiks suurt roosat karumõmmi ja tennisereketeid, ise aga käivad nurga taga suitsu tõmbamas,» räägib ta.
Hästi elatud päev
Merlin suhtub abordisse eitavalt. Ta ei mõelnud hetkegi sellele võimalusele. Ta ütleb, et laps on osake temast ja inimesest, keda ta armastab. Ometi ei arva Merlin, et abort tuleks keelustada. «Inimesed on ära teeninud valikuvõimaluse,» ütleb ta. «Kui naine tunneb, et ta absoluutselt ei taha, ei oska ega ole lapse saamiseks valmis...»
Ja viimaks sõltub kõik sellest, kui palju üks inimene julgeb või jaksab oma hingele võtta, arvab Merlin.
Eelarvamuse kohta, et nii varakult sõlmitud liidud ei püsi kaua, ütleb Merlin aga järgmist. Kui nii peakski juhtuma, siis on see taas üks asi, millega tuleb elada ja millega hakkama saada. Ja lapsel on ikka ema ja isa.
Nõukogude ajal pandi alimentidest kõrvale hoidvad mehed vangi, nüüd vormistavad paljud perekonna juurest lahkunud isad end tööle miinimumpalgaga ja peavad peenikest naeru. Kõik selleks, et mitte maksta oma lapsele niigi nappi elatusraha.
Kõik on suhteline
Palju räägitakse vähesest iibest Eestis, kuid kas nn keskmisel inimesel olekski siin võimalik üles kasvatada kolm või neli last?
«Kes on keskmine inimene,» küsib Merlin. «Kas see, kes saab enam-vähem normaalselt hakkama? Või see, kes tuleb vaevu ots otsaga kokku? Keskmise mõiste on väga ebamäärane.» Nii olekski Merlini vastus sellele küsimusele suhteline, nagu on suhteline ka inimeste võime tulla toime mitme lapse kasvatamisega.
Kõige rohkem on aga Mer-linile hinge läinud see, et tema kunagised sõbrad halvustavad ta lapse isa pelgalt seepärast, et too on punkar.
Merlin Maasikmäe
On 17-aastane ja õpib Tartu Kutsehariduskeskuses 1. kursusel.
Saab veebruari lõpus emaks ja on selle üle õnnelik.
Ei tea veel, mis saab tema poja nimeks.
Harjutab hoolega täiskasvanuks olemist.
Kavatseb jätkata õppimist ka lapse kõrvalt.
Merlin Maasikmäe 10 aasta pärast
Loodab töötada meedia alal.
Elab koos mehega väikses puupliidi ja laudpõrandaga majas.
Kasvatab oma esimest ja siis veel ainsat last.
Veedab temaga nii palju aega kui võimalik.
Neil on bokser Kranks.
Merlinist saab suurepärane ema
Merlin tuletas mulle meelde maailma vanimat tõde: lapse sünd siia patusesse ilma on alati suurim ime, mis inimese elus võib juhtuda. Muidugi on neid, kes imet ei mõista ja selle ära lörtsivad. Muidugi on inimesi, kes oma lastest ei hooli.
Mina olen kindel, et Merlin õpib olema suurepärane ema. Arvan nii sellepärast, et ta oskas märgata järgmisi asju.
Noored paugutavad uksi ja kuulutavad oma vanematele vihkamist ikka ainult selleks, et pärast tunda, kuidas nad neid tegelikult vajavad ja armastavad.
Kõik sõltub sellest, kui palju üks inimene julgeb või jaksab oma hingele võtta.
Kui elus peaks miski minema halvasti, siis on see pelgalt üks asi, millega tuleb elada ja millega hakkama saada.
Kõik on suhteline.