USA järgmine peatus – Iraan?

Mart Helme ennustab, et Iraanist saab George W. Bushi järgmine sihtmärk – jutt tuumaohust ning poliitilised sammud viitavad sellele.

Lähis-Idast näib president George W. Bushi teisel ametiajal kujunevat vältimatult tema välispoliitika epitsenter, mis dikteerib suhteid ka maailma teiste jõukeskustega. Sealjuures on terve hulk erinevaid juhtliine, mis kohati omavahel tihedalt põimuvad, kohati üksteisest aga ka märkimisväärselt kaugenevad. Mainigem vaid eelseisvat tööd Iisraeli-Palestiina vahelise rahulepingu sõlmimiseks, Iraagi konflikti suunamist juhitavatesse rööbastesse, Afganistani järkjärgulist üleandmist keskvalitsuse kontrolli alla, vanade, kuid eemale triivivate liitlaste nagu Saudi Araabia hoidmist oma kiiluvees ja seeläbi oma sõjalise, poliitilise ja majandusliku kohaloleku säilitamist seal.

Paraku näib, nagu ei peaks Washington üksnes seniste sõlmede lahtiharutamist endale piisavaks väljakutseks. Pigem paistab, nagu arvaks USA strateegid, et kõige efektiivsemalt on praeguste probleemide edasist ülepea kasvamist võimalik vältida ning neid lahendada vaid oma sõjalise kohaloleku eskaleerimisega Lähis-Idas. Ning järgmine peatuspaik USA merejalaväelastele oleks selle loogika kohaselt Iraan.

Jälle massihävitusrelvad

Sellele mõttele viivad paratamatult president Bushi kinnitus, et tema administratsiooni välispoliitika keskseim küsimus on tuumarelva leviku peatamine, aga samuti lahkuva välisministri Colin Powelli väide, et Iraanil on peidetud tuumauuringute keskusi ja laboreid. Powelli ütlused järgnesid muide vahetult Iraani kinnitusele, et Teheran lõpetab igasugused katsed uraani ja plutooniumiga ja lubab taas oma territooriumile rahvusvahelised vaatlejad.

Powelli sõnad on juba kutsunud esile kriitikat, kuna selles nähakse omamoodi Iraagi ründamise stsenaariumi kordamist.

Ka Iraagi puhul räägiti ju peidetud relvadest ja laboritest.

Samas väärib meeldetuletamist, et Iraani suhtes alustas USA häirekella löömist juba 1990. aastate keskel ning kui nüüd võib öelda, et Iraani on järgmise naftarikka ohvrina sihikule võtnud Bushi administratsioonis ennast mugavalt tundvad pistrikud, siis president Bill Clintoni administratsioon oli küll kõike muud kui pistrike mõju all. Ometi viis paljuski just Iraani tuumaprogrammide küsimus USA ja Venemaa vaheliste tõsiste erimeelsusteni, seda eriti just pärast Jevgeni Primakovi saamist Jeltsini välisministriks 1996. aastal.

Ka suhete jahenemisele Lääne-Euroopaga, eriti just Prantsusmaaga on Iraani küsimus jõudsalt kaasa aidanud.

Tegelikult ongi nii Venemaa kui Prantsusmaa jätkanud Iraani tuumaprogrammide poolsalajast toetamist, sekundeerides Teherani fundamentalistidele väitega, et tegemist on üksnes rahumeelsete uuringutega. Paraku on seda väidet raske uskuda, kui Iraan paralleelselt katsetab kogu aeg ka raketisüsteeme, mis on võimelised kandma tuumapäid ning mille tegevusraadius nüüdseks ulatub juba Vahemereni ehk siis USA liitlaste Iisraeli ja Türgini.

USA kritiseerijad näivad unustavat ka selle, et vahepeal on maailm täienenud veel kahe tuumariigi – India ja Pakistaniga – ning et välistada ei saa tuumarelva olemasolu ka stalinistlikul Põhja-Koreal. Nimetatud seigad tõendavad, et nendel USA tuumaekspertidel, kes hoiatasid külma sõja lõppedes, et tuumaoht ei pruugi seeläbi mitte väheneda, vaid võib hoopis kasvada, oli õigus.

Powell on kinnitanud, et Iraani salajased tuumalaborid on maad mööda laiali paisatud ja jätkavad Teheranist tulevatele vastupidistele kinnitustele vaatamata tööd. USA ametiisikud on ka väitnud, et tuumarelva sattumine terroristide kätte on praegustes oludes vägagi võimalik. Et terrorismivastane sõda ja võitlus tuumarelva leviku peatamise eest on Washingtoni peamisteks eesmärkideks, järeldub sellest vaid üks: USA astub vajadusel kõige radikaalsemaid samme, et terroristide baase ja võrgustikke purustada ning hoida tuumarelv neist võimalikult kaugel. Ning kui Lääne-Euroopa – keda Washington vähemalt Iraani küsimuses niikuinii eriti ei usalda ja kelle operatiivset ja poliitilist võimekust ta peab pigem efektiivset tegutsemist pärssivaks kui tõhustavaks – USAga kaasa ei tule, astub ta vajalikuks peetavaid samme kasvõi üksi.

Jumal hoidku Ameerikat!

Ilmselt sillutab Iraani eelseisvale karistamisele teed ka USA ootamatu lähenemine Hiinale, keda tõenäoliselt püütakse ära osta Taivani hülgamisega USA poolt, Hiina majandusliku lubamisega USA tagahoovi Ladina-Ameerikasse ning muidugi naftaga.

Mis puutub Venemaasse, siis riskib Vladimir Putin USA-le teele ette jäädes tõsisesse konfrontatsiooni sattumisega ning sellest võitjana väljumiseks puuduvad Moskval ressursid.

Ilmselt pole maailm veel tajunud, et islami fanaatikute kõrval on maailma poliitilisele areenile tõusnud ka kristlikud fanaatikud, kelle peakorter asub Valges Majas.

Ja kui Jaques Chirac väidab, et Iraagi ründamine üksnes suurendas terrorismi maailmas, siis unustas ta, et iga jõud sünnitab paratamatu vastujõu ja et iga USA vastu suunatud rünne üksnes veenab veel kord ameeriklasi, et just nende missiooniks on päästa lääne tsivilisatsioon ja demokraatia islami fundamentalistide hoopide all kokku varisemast.