Sten Arvi, alates kaheteistkümnendast eluaastast Sarvik, kolis kolm aastat tagasi Elvasse iseseisva elu peale ja elab nii tänaseni.
Sarvik on Eesti ja metallimuusika patrioot
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elvas katuserestaureerijana tööelu alustanud Sarvikule istus see amet koguni nii hästi, et tollal 15-aastane poiss edutati brigadiriks.
Hiljem on Sarvik töötanud poodides, vedanud õlut, ehitanud, olnud tehnik ja valgustaja ning asutanud metallimuusika klubi Wolf Music Club.
Sarviku tutvusringkonnas on matemaatikuid, arvutigraafikuid ja lihunikke, kes kõik on hingelt metallistid. Sarvikul aga on metallimuusika kohta oma teooria.
Ta räägib, et raske ja karm muusika ühendab vaimseid inimesi, kelle jalad ei taha hästi maa peal püsida. Nii toobki muusika taeva alla tõusvad inimesed taas maa peale tagasi.
Kas Sarviku sõpruskond kasutab taeva alla tõusmiseks ka abivahendeid, näiteks keemilisi?
«Olen metallistide seltskonnas kaua liikunud, aga narkootikume pole näinud,» ütleb Sarvik. «Ehk kuskil natuke kanepit. Ja õlut, seda küll.»
Stsenaariumid
Miks Sarvik kodust lahkus?
«Ma ei ole sellest veel täpselt aru saanud,» tunnistab ta. «Aga see oli minu otsus. Ehk oli see selline suure pere asi tahtsin eemale. Kindlasti oli üks põhjus minus möllav puberteet.»
Sarvik ütleb, et hakkab viimaks jalgu maha saama, kuid tunnistab, et mõistis alles sel suvel, kui suur lollus on nii noorelt kodust lahkuda. «Nüüd on kõik paika tagasi jooksnud, aga vahepeal...,» nendib ta.
Sarvik kahetseb, et kodust lahkumine katkestas mõneks ajaks ta suhted emaga, millest tal nüüd on siiralt kahju. «Mõtlen, kuidas tegin kõigile halba ja haiget,» räägib ta.
Võibolla just neis raskustes õppis Sarvik alati arvestama ka kõige mustema stsenaariumiga. Nüüd paneb ta oma ettevõtmisi kavandades alati mustvalgelt kirja nii kõige optimistlikumad kui ka pessimistlikumad prognoosid.
«Ega pea ju nii minema, et otsin kümne aasta pärast prügikastidest banaanikoori, aga kui olen sellega arvestanud, ei tule löök ootamatult,» pajatab Sarvik. «Näiteks eelmine mu korraldatud kontsert oli totaalne kõrbemine, maksin terve aasta võlgu.»
Sarvik nimetab seda õppimisrahaks ja ütleb, et sellised asjad teda rajalt maha ei võta. «Mind võtavad rajalt maha hoopis teistsugused asjad, näiteks see, kui lähen emaga tülli,» räägib ta.
Sarvik ei mõista vanemaid, kes sunnivad lapsi iga hinna eest olema edukad ja planeerivad nende elu sellest lähtuvalt. Tema arvates kompenseerivad vanemad nii rahulolematust oma eluga, mis nõukogude ajal vastavalt nende soovidele kulgeda ei saanud.
Metallist Sarvik pole kunagi olnud eitaja, vaid oma sõnul pigem mõõdukas protestija.
«Tahtsin hullult saada iseseisvaks ja nüüd ma seda ka olen,» räägib ta ning arvab, et teismeliseiga on inimese elus pöördelise tähtsusega aeg. Kui kujunemisajal peaks midagi valesti minema, siis võib see hõlpsasti valeks jäädagi.
Sarvik tänab jumalat, et temal läks õnneks, kuigi oleks võinud minna vägagi valesti. «Mind päästis vist see, et tahtsin ja tahan ka praegu kogu aeg midagi teha,» arutleb ta.
Möödunud aastal tegi Sarvik Põlva Marta raadios metallimuusikasaadet.
Teistmoodi mõtleja
Oma eakaaslaste mentaalsusest rääkides jääb Sarvik üsna napisõnaliseks, sest on alati sõbrustanud endast 4-5 aastat vanematega.
«Olen viimasel ajal eriti karmilt avastanud, et mõtlen teistmoodi kui eakaaslased,» märgib Sarvik. «Olen kaheksateist, aga tahaksin luua pere ja saada isaks. Tahaksin kolida maale oma majja.»
Sarvik saab aru, et kõige selleni läheb veel aega, sest esialgu poleks ükski tütarlaps tema sellise plaaniga nõus. «Aga mina ei taha tillida, ma käin tööl ja õhtuti tahan kodus olla,» ütleb ta.
Sarvikule ei meeldi oma eakaaslaste juures terve rida asju. Näiteks see, et õhtuti istuvad noored pitsapoe ette pargitud autodes ja joovad viina. Või see, kui ta kuuleb öösel Lutsu teatrimajas Sarvik töötab seal ka valvurina , kuidas üks maja trepikotta tunginud noor nõuab teiselt: «Võta kommi, muidu sa pole mees!»
Komm on ecstasy ja kui teine seda võtma ei soostu, siis saab ta peksa. «Vaat niimoodi käib see asi,» imestab Sarvik. «Midagi peab olema väga nihu. Mina läheksin ikka väga närvi, kui peaksin midagi sellist nägema oma kontserdil. Joogu parem viina, see pole tervisele nii kahjulik.»
Sarvik tõmbab paralleeli USAga ja kardab, et kümne aasta pärast tärisevad ka meie tänavail automaadid.
Talle teeb muret ka massikultuuri võimas pealetung ja ühiskonna tauniv suhtumine metallistidesse. «Meid pannakse punkaritega ühte patta,» kurdab ta. «Kui mõni punkar magab, naba taeva poole, Pirogovi platsil, siis kantakse see automaatselt meile üle.»
Sarvik kinnitab, et on kahes mõttes patrioot. Esiteks loodab ta parandada metallimuusika ja metallistide mainet. Teiseks aga hoolib ta Eesti riigi heast käekäigust. Kui Sarvik sai teada, et keegi tema tuttav on kunagi põlema pannud Eesti lipu, lõpetas ta sellega igasugused suhted.
«Olen uhke meie lipu ja maa üle, aga ma pole uhke meie poliitikute üle,» lisab ta.
Sarviku arvates võiks pigem ehitada prooviruume, et narkootikume tarbivad noored saaksid neis flööti puhuda või trumme taguda. Raha pannakse pidevalt valesse kohta.
Sarviku ema kasvatab üksinda nelja last, sestap on noormees kogenud, kuidas riik lasterohkeid peresid peaaegu üldse ei toeta.
«Kõik ministrid ei pea sõitma Mercedestega, seda raha saaks kasutada palju kasulikumalt,» arvab ta, kuid on õnnelik, et tema pere pole kunagi olnud rikas. Ta usub, et just selle tõttu on tal alles tema ideaalid.
STEN ARVI
On 18-aastane ja on juba kolm aastat elanud iseseisvat elu.
Töötab Lutsu teatrimajas tehnikapealikuna.
On lõpetanud põhikooli ja käinud kolmes koolis 10. klassis, kuid pole seda veel lõpetanud.
On laulnud ja mänginud kitarri mitmes muusikaprojektis.
Veab MTÜ Lõuna-Eesti Alternatiivmuusika Klubi ja selle egiidi all tegutseva Wolf Music Clubi tegevust.
STEN ARVI 10 aasta pärast
Kui kõik läheb hästi, siis korraldab suuri metallimuusikakontserte.
Mängib mõnes ansamblis pilli.
Elab koos naise ja lastega maal.
Kui kõik läheb halvasti, siis otsib prügikastidest banaanikoori.