Välja Martello torni varjust!

Kuigi eesti kirjandus ei saa Kalle Käsperi arvates uhkustada pika ja kõrgelaubaliste klassikute reaga, annab Tammsaare mõne oma teosega silmad ette James Joyce’ile. Foto: Postimees.ee

Mõni aeg tagasi avaldas Postimees ühe eesti kirjaniku Dublini-reisikirja. Kolleeg pajatas sellest, kuidas ta James Joyce’i suure austajana käis ringi «Ulyssesega» seotud paikades.

Muuhulgas mainis ta Martello torni, kus algab romaani tegevus. Ta täpsustas, et just selles tornis ärkab romaani peategelane Leopold Bloom, kelle hulkumist mööda Dublinit Joyce jälgib.

Kolleeg eksis. Martello tornis ei ärka Bloom, vaid teine peategelane, Stephen Daedalus. Bloom sekkub tegevusse mitukümmend lehekülge hiljem («Leopold Bloomile maitsesid loomade ja lindude siseelundid»).

Viga võib tunduda tühine inimesele, kes pole midagi kuulnud Joyce’ist ega «Ulyssesest», kuid kõik, kes on teost lugenud, kindlasti purskasid naerma – nagu purskaks naerma eestlane, kui talle satuks kätte mõne Inglismaalt pärit Tammsaare-fanaatiku artikkel, milles väidetakse, et «Tõde ja õigus» algab Pearu ja Krõõda saabumisega Vargamäele.

Ja nagu eestlasele oleks kohe selge, et tegemist on «vale»-fanaatikuga, kes pole «Tõde ja õigust» üldse lugenud, nii on selge ka, et mu kolleeg pole tõenäoliselt lugenudki «Ulyssest».

Kuid miks ta siis seda teost ülistab?

Klassikute vaegus

Võib arvata, et osaliselt on põhjuseks snobism, püüd iga hinna eest «moodne» olla (ehkki see «moodsus», arvestades, kui ammu «Ulysses» on loodud, näib ajast ja arust).

Kuid lisaks, ja võib-olla isegi rohkemgi, on sellise vasikavaimustuse taga meie rahvuslik alaväärsuskompleks.

Mõte pole uus, ja pole mina seda välja mõelnud, kuid väärib kordamist ka selles kontekstis.

Tõepoolest, meie ajalugu on lühike ning meie kultuurilugu samuti. Lühike ja õhuke. Ajaloos on vähe kangelasi ning on märgata püüdu neid kas või vägisi juurde teha. Alati, kui ma loen eesti sõjameeste vägitegudest Sinimägedes, viirastub mul kõrvus juudi laste surmakisa, kelle jaoks iga SS-laste «edukas» lahingupäev tähendas sammukest ettepoole gaasikambri järjekorras. Ka meie kirjandus ei saa uhkeldada pika ja kõrgelaubaliste klassikute reaga. Mis parata, niisugune on reaalsus.

Kuid kas see tähendab, et me peame endale risti peale tõmbama, hakkama väikesteks inglasteks, ameeriklasteks, parimal juhul prantslasteks?

Kas poleks õigem, loogilisem mõelda nii – hea küll, meil pole veel oma tugevat kirjandusklassikat, aga me loome selle! Me oleme veel noor rahvas, meie päralt on tulevik!

See võiks olla meeliülendav eesmärk eriti praegu, kui Lääne kirjandus, mis riiki ka ei vaata, kiratseb. Pole värskeid ideesid, pole mastaapseid teoseid. Romaanid lähevad aina lühemaks ja meenutavad üha enam nõukogude aja menukat üllitist «Avameelselt abielust».

Lugejahuvi langeb

Kriisi põhjustering on lai, peamiseks muidugi huvi vähenemine kirjanduse vastu (eeskätt filmikunsti arvelt). Koos populaarsuse kahenemisega on kahanenud ka honorarid.

Mitte üksnes Eestis pole raske vabakutselise kirjanikuna toime tulla, nii on see kogu Euroopas. Peab kas olema väga edev, väga kangekaelne või väga armastama oma kunsti, et pastakat mitte nurka visata. Meil, Eestis, veel selliseid inimesi leidub.

Kuid ükskord võib murduda kõige tugevamgi selgroog – ja mis saab edasi?

On üks hulk kodanikke, kelle arvates ei juhtu siis mitte midagi. Need on kodanikud, kelle arvates on maailm üksnes majandusliku tegevuse areen, ja kõik, mis ei kannata välja konkurentsi, peab hävima.

Meie ühiskond tervikuna alateadlikult siiski justkui tajub, et kirjanduse kadumisega juhtub midagi paratamatut. Et inimesel võib olla mitmekorruseline maja, kallis auto, kõik kodumasinad, suvila Hispaanias ja ajakirja Cosmopolitan aastatellimus, aga kui tema kodus pole ainsatki raamatut, siis pole temaga millestki rääkida.

Tänu sellisele ohutundele on meil siiski vähemalt üks fond, mille tegevusega küll sageli rahul ei olda (olen isegi olnud kritiseerijate seas), kuid ilma milleta oleks olukord veel halvem.

Kirjandus ja majandus

Viimasel ajal on tehtud mõningaid lisakatseid parandada kirjanike majanduslikku olukorda, kuid paraku meenutavad need ponnistused kõige enam Venemaa ekspeaministri Viktor Tšernomõrdini kuulsat lauset: «Tahtsime paremat, aga välja kukkus nagu alati.»

Näiteks võeti mõni aeg tagasi vastu raamatukoguhüvitise seadus. Inimesed, kes selle koostasid, võib-olla tõesti tahtsid parimat – kuid viimasel hetkel, ikka sellesama siimkallasliku «ülemaailmse kapitalistliku võrdõiguslikkuse» idee mõjul, võrdsustasid originaalloomingu tõlketööga!

Nii juhtuski, et algselt eesti kirjanikke abistama mõeldud seadus teenib nüüd hoopis inglise filoloogide huve (ja, muide, mitte nende inglise filoloogide, kes tõlgivad Shakespeare’i, vaid nende, kes daamiromaane ja pottereid).

Nüüd on vastu võetud loovisikute seadus.

Selle seaduse puhul on raske rääkida isegi «heast tahtest», pigem võiks seda nimetada «loovisikute hävitamise seaduseks». Miks? Sest peamine, mida see (pärast tulumaksusoodustuse väljajätmist) sisaldab, pole mitte õigus, vaid kohustus – tasuda sotsiaalmaksu.

Loomeliidu aparaat selles kontekstis võtab enda peale vabatahtlikult maksukoguja kohustused koos kõige sellega kaasnevaga (bürokraatia suurenemine, uute bürokraatide värbamine jne).

«Vastuteenena» visatakse vabakutselistele autoritele kont – «kriisitoetus» –, mida loomeliidu liige tohib taotleda oma liidu aparaadilt (kes neid jagama hakkab).

Võim aparaadile

Nii et aparaadi huve seadus tõesti teenib: ei suurene mitte üksnes funktsionääride võimalused reisida mööda maailma, vaid ka võim kirjanike üle.

Pole raske mõista, et selline seadus soodustab pugemist ja pärsib loomejulgust. Argpüksid pole aga kunagi kirjanduses midagi ära teinud.

Kui tõesti soovitakse kuidagi aidata kirjanikke ja edendada eesti kirjandust, siis tasuks selleks otsida lihtsaid ja selgeid lahendusi – näiteks suurendades kultuuriministeeriumi võimalusi stipendiumide jagamiseks.

Ei maksa karta, et selline toetus hakkab dubleerima kultuurkapitali – ei, see lihtsalt annab autoritele veel ühe šansi mitte raisata aega ja annet reklaamtekstide vorpimisele või mikrolaineahju instruktsioonide tõlkimisele: neil läheb seda tarvis loominguks.

Jõudsin nüüd üpris kaugele sellest, millest alustasin, Joyce’ist ja Martello tornist, kuid mis parata, kõik see on omavahel väga seotud. Väliskirjanduse mõõdutundetu kummardamine ei lõpe enne, kui meil on omal tugev kirjanduskaanon, see kaanon ei sünni aga mitte millestki, selleks on vaja elementaarseid loometingimusi.

Et eesti vaimutõug on suuteline konkureerima suurrahvastegagi, selles veendumiseks soovitan kõigile väikest eksperimenti. Võtke kaks raamatut, ikka sama Joyce’i «Kunstniku portree nooruses» ja Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» teine köide, ja lugege neid järjest.

Mõlemad teosed on pühendatud ühele ja samale teemale – noormehe konflikt religiooniga. Kuid te vaadake, kui palju sügavamalt, filosoofilisemalt ja meisterlikumalt, kirgaste karakteritega kujutab seda konflikti meie klassik.