E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kristo on nägemispuudest üle

Vallo Nuust
Kristo on nägemispuudest üle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Poiss ei mäleta aega, mil ta nägi ümbritsevat nii nagu kõik teised lapsed. Küll mäletab ta hästi päeva, mis röövis temalt poole visuaalsest maailmast. Ta oli siis nelja ja poole aastane.

«Ütleme nii, et autoavarii tagajärjel jäi mulle viiskümmend protsenti tavanägemisest,» ütleb ta ja lisab – pole hullu. Ka täiesti pimedad saavad hakkama.

Eluga rahul

Esimesed viis klassi õppis ta Mõisakülas tavakoolis, siis tuli aga Emajõe kooli, kus õpivad nägemispuudega lapsed. Ta möönab, et vaegnägemisest tulenevad tema elus nii mõnedki piirangud. Näiteks ei saa ta omale valida meelepärast ametit.

«Vahepeal oli mu suur unistus saada politseinikuks, aga selle plaani võin kohe maha matta,» räägib ta. «Ka autot ei saa ma juhtida, kuigi olen seda alati tahtnud.»

Ta on läbi käinud Eesti arstid ja otsinud abi ka Rootsi meedikutelt, kuid kõik nad on tõdenud – seni pole leiutatud midagi, mis poissi aitaks.

Ometi on ta paradoksaalsel kombel õnnelikki, et nii halvasti näeb. Kõige raskem aeg tema elus oli 12-13-aastasena. «Mul oli valida, kas hakata trennis käima ja elada normaalset elu või jätkata vanas vaimus,» meenutab ta.

Ta kippus libedale teele minema. Ei viitsinud õppida. Suitsud ja õlu olid ka. Räägin talle loo poisist, kes kirjeldas oma allamäge veerema hakanud elu jälle joone peale saamist nii: «Suitsetasin, jõin ja ajasin tüdrukuid taga, aga siis sain üksteist ja...»

«Noh, küllalt on ju kuulutusi, milles üheteistaastane poiss otsib õhtuks kaaslast, et üheskoos midagi huvitavat ette võtta,» pareerib ta. «Olen sellele palju mõelnud ja mul on hea meel, et ma ei näe. Arvan, et nägijana poleks ma praegu oma eluga nii rahul.»

Just nägemispuue on pannud mõtlema elu, sihtide ja väärtuste üle.

Ujumises tugev tegija

Koos Emajõe kooliga tuli poisi ellu ka ujumine, mis nüüd on oluline osa tema elust. Sama oluline näib see olevat ka edaspidi. «Pean hakkama tulevikule mõtlema – tahaksin ülikoolis kehakultuuri õppida,» tunnistab ta.

Ateena paraolümpialt 11. kohaga naasnud poiss tahab saada kehalise kasvatuse õpetajaks või treeneriks.

Ujumises on ta üsna tugev tegija. Detsembri alguses peetud Tartu meistrivõistlustel napsas ta paljude nägijate eest ühe 2. ja ühe 3. koha. Parasportlaste maailmameistrivõistlustel on ta aga tulnud kuuendaks.

Tema hinnangul funktsioneerib Eesti paraspordisüsteem üsna hästi, näiteks on tema pingutusi toetanud pimedate spordiselts. Sama rahul ei saa olla aga sellega, et kui olümpiavõitjaid premeerib riik kopsakate summadega, siis paraolümpialt medaleid toonud sportlased jäävad pooltühjade pihkudega.

«Millegipärast ei võeta paraolümpiamänge tõsiselt,» imestab poiss. «Ometi treenivad need inimesed oma tipptasemel ja annavad endast samamoodi maksimumi nagu teised sportlased.»

Samas hindab ta seda, et on pärast paraolümpiat käinud koos teiste invasportlastega presidendi, peaministri ja kultuuriministri vastuvõtul.

Nõmedikest üle

Poiss räägib, et teda tema poolik nägemine enam ei häiri. Varem küll. Veel paar-kolm aastat tagasi häbenes ta oma puuet ega söandanud pidudelgi käia. Ta vältis inimesi. Talle on öeldud halvasti. «Nüüd olen sellest üle,» ütleb ta. «Kui keegi mingi märkuse teebki, siis on see tema probleem. Ju on tal endal siis midagi viga.»

Ta ütleb, et on õnnelik inimene, kuna tal on palju sõpru. Ta lisab, et viimaste aastatega on tolerantsemaks muutunud ka ühiskonna suhtumine, samuti olevat edusamme teinud meie sotsiaalsfäär.

Kõige murelikumaks tegevat noori see, mis ootab neid ees pärast kooli lõpetamist. «Töö, sissetulek, eluase, perekonna ülalpidamine, kõik täiskasvanuks saamisega kaasnevad probleemid,» loetleb ta.

Eriti teravaks peab ta just puuetega inimeste tööhõiveprobleemi. Ta teab näiteks, et Soomes annab riik pimedale nii töö kui ka korteri.

Ta ei arva, et noored oleksid hukas, kuid räägib nende kahte sorti eluhoiakuist, mis käivad sageli käsikäes. Paljude noorte eesmärk on lõpetada ülikool ja minna siis välismaale raha teenima. Samas aga on üsna tavaline, et igal nädalavahetusel juuakse end purju.

«Vahel ma küll mõtlen, kuidas mõne mehe tervis vastu peab,» imestab poiss. «Mitmeid päevi pannakse järjest.»

Ta eelistab sedasorti ajaviitmise asemel hommikujooksu Jänese rajal, jõusaali ja ujumist. «Kasutan selle aja pigem niimoodi ära, nagu ma praegu elan, kui et joon või suitsetan,» ütles ta. «Kui vanaks jään, küll ma siis jõuan...»

• On 19-aastane ja õpib Tartu Emajõe kooli 12. klassis.

• Jäi nelja ja poole aastaselt auto alla ning kaotas 50 protsenti nägemisest.

• Käib kuus korda nädalas ujumistrennis, et järgmistel paraolümpiamängudel parandada Ateenas saavutatud 11. kohta.

• Juhib vahel mõnel kõrvalisel külavaheteel autot, kui sõber kõrval istub.

10 aasta pärast

• On lõpetanud ülikoolis kehakultuuriteaduskonna ja töötab kehalise kasvatuse õpetaja või treenerina.

• On võistelnud vahepeal peetud paraolümpiamängudel.

• Elab Tartus oma korteris, võimalik, et koos perega.

• Kui arstid teevad imet, siis juhib tihedas linnaliikluses autot. Kui imet ei juhtu, siis juhib vahel mõnel kõrvalisel külavaheteel autot, kui sõber kõrval istub.

Kõik on millekski hea

Poiss, kes tänu tugevale nägemispuudele peab elus läbi löömiseks tegema topelt jõupingutusi, õpetas mulle, et ka suurim õnnetus võib olla millekski hea. Optimistliku ja oma nägemispuudest ammu üle kasvanud poisi jutust kavatsen meelde jätta järgmised tõeterad.

• On asju, millest tuleb üle olla, kui keegi teebki mingi märkuse, siis on see tema probleem.

• Just raskused panevad mõtlema elu, sihtide ja väärtuste üle.

• Kui vanaks jään, küll ma siis jõuan...

Tagasi üles