Kommentaar: Võrdne kohtlemine

Tants pedagoogikaülikooli hoonete ehitamise ümber on ülikooli seadnud sundseisu. Valitsus kiitis 2003. aasta 24. septembri korraldusega nr 590-k heaks dokumendi pealkirjaga «Riiklike investeeringute programm aastateks 2004–2007». Selles dokumendis on kirjas valitsuse plaan rahastada Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eesti Humanitaarinstituudi uue õppehoone ehitust aadressil Uus-Sadama 5 riigieelarvest 82 miljoni krooni ulatuses, lisaks eeldab dokument ülikoolipoolset kaasfinantseerimist 13 miljoni krooni ulatuses.

Kuna nimetatud ehitusobjekt oli riiklikus investeeringute programmis (RIP) sees ka 2001. ja 2002. aastal ning veerand riigipoolsest toetusest oli selleks aastaks juba ülikoolile üle kantud, müüs ülikool omafinantseeringu katteks Viru väljak 2 asuva õppehoone ning alustas suvel ehitustöödega.

Loomulikult me teadsime, et RIP vaadatakse igal aastal üle ning eksisteerib võimalus, et valitsus oma plaane muudab. Ülikool võttis riski, mis põhines usaldusel valitsuse vastu ning veendumusel, et juba üle kantud 20 miljonit krooni on selge signaal riigivõimu kavatsuste tõsidusest.

Juhtus nii, et sama valitsus, kes eelmise aasta sügisel objekti finantseerimise heaks kiitis, otsustas selle aasta hiljem RIPist hoopis maha tõmmata. Ülikool pandi skisofreenilisse olukorda – ehitada ei saa ja ehitamata jätta ei saa. Mis mõte on riiklikel programmidel, mida ei täideta? Mis mõte on peaministri allkirjastatud dokumendil, kui selle tulemuseks on segadus ja usalduse mõranemine?

Uus õppehoone saab kindlasti ehitatud, üle tuhande praegu Viru väljaku lagunevas majas õppiva tudengi ei saa jääda peavarjuta.

Selle hind on aga karm. Mitte ainult rahalises, vaid ka usalduse mõttes. See, et TPÜ ja EHI tudengid tänavale tulid, ei olnud rahaküsimine. See oli nõudmine järjepideva ja usaldusväärse poliitika järele.

Mureküsimuseks on viis, kuidas Eesti riik oma avalikesse ülikoolidesse suhtub. On loomulik eeldada, et riigi jaoks on kõigi kuue avaliku ülikooli olukord ja areng tähtsad, et riik üritab suhetes ülikoolidega järgida võrdse kohtlemise printsiipi. Viimase aja tegelikkus on paraku olnud teine. Riiklikke investeeringuid on aastatel 1996–2004 eraldatud Tartu kahele avalikule ülikoolile kokku u 620 miljonit krooni, Tallinnas asuvale neljale ülikoolile kokku u 350 miljonit krooni. Vahe on peaaegu kahekordne, kusjuures üliõpilaste arv Tartu ja Tallinna avalikes ülikoolides on sel perioodil olnud enam-vähem võrdne. Kui ebavõrdne kohtlemine ongi riiklik poliitika, tuleb see ka selgelt välja öelda.

Kui Riigikogu hakkab jaanuaris menetlema Tallinna ülikooli eelnõud, siis pole kindlasti keskne küsimus selle kooli nimi. Keskne küsimus on võrdne kohtlemine. Vaid nii annavad ponnistused ülikoolide korrastamiseks ja tõsiseltvõetava ülikooli ülesehitamiseks tulemust. Vastasel juhul on väljundiks väärikas silt lagunevate auditooriumide kohal.