Pärnu teater Endla võttis tükki teha. Meie parassullevöötmes talvise pööripäeva ajal vabaõhuetendust publikumile pakkuda.
Pööripäeva päike ei sära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nojah.
Ettevõtmise julgust tuleb muidugi tunnistada ja tunnustada, ent... ainuüksi julgusest ei piisa. Vaatamata vanarahva tähendamissõnale, mis julgest hundist, tema rinnast ja rasvasusest räägib. (Kuigi hundinahkset kasukat oleks esietendusel, vihmases ja lirtsuvas, vinge tuulega Pärnu Vallikäärus tahtnud küll.)
Ürgne kamm
Paraku tuleb tunnistada, et pärnakad jooksid sedapuhku lati alt sirgelt ja siiralt läbi. Kui kõrgel see latt omakorda on, on kahe otsaga asi. Ühelt poolt on talvisse rõskusse publikumi püüdmine latti kolmele meetrile kergitav. Eksoleju.
Teisalt, kui arvestada, et täiesti seletamatutel asjaoludel püüti meile talvises tunnis pseudopsühholoogilist janti näidata, mille lavastus ja mänguvõti aastasse 1904 sattus, siis tundub, et kõrgushüppe inventarina pruugiti tõkkejooksu tõket.
Tõepoolest teksti ja lavastuse teema on pööripäev esivanemate uskumustes ja kommetes. Et Tahma-Toomas ja Tõnn ja päikse järel käimine ja kogu see ürgne kamm. Mis on tore, iseenesest. Mis annab võimaluse suurele rituaalsele pöörimängule. Visuaalsetele vallatustele ja vallutustele. Tule võimsale maagiale. Ja nii edasi. Millele iganes. Ja igal juhul millelegi, mis huvitav.
Aga, antagu mulle andeks, huvitav küll ei olnud. Ja aru ka ei saanud midagi. Kuskil lavasügavustes ajavad paksudes vammustes inimesed mingit asja, vahepeal laulavad (iseenesest lahedaid) laulukesi ja ehitavad kellegi Tõnni, kes peaks päikese järele minema. Aga ei lähe. Naabrimees ka ei lähe. Poeg ka ei lähe. Keegi ei lähe.
Miks? Ei tea. Ja nii edasi.
Ma tõepoolest ei saa aru, miks te niiviisi teete. Ning samamoodi tõepoolest ei taha ma lahmida. Kuid igavene küsimus jääb kui mitu korda on võimalik ühe ja sama reha peale astuda?
Mõtelda on mõnus?
Suvel näidati meile sealsamas piinlikkusttekitavat lavamängu «Pidaama kuuele». «Pööripäeva päike» nii hull ei ole, aga küsimärgid on täpselt samad.
Kas teatripublikut peetakse tõepoolest nii rumalaks, et intelligentsed inimesed ei näita neile asju, mis neile endile huvitavad on? Sellest johtuvalt miks võetakse endile liiga väikeseid ülesandeid? Ning sellest johtuvalt kuidas saab nii olla, et kogu aeg kaob kuhugi lihtne teadmine, et mõtelda on mõnus.
Samas jälle võib asju ka kompleksselt ja kontseptuaalselt vaadata pööripäev on pime ja külm ja vastik, olgu siis juba kõik. Kuigi hetkel, mil ma seda lugu kirjutan, ongi täpselt pööripäev. Akna taga sirab päike, natuke talviselt tuhm ja madal, aga helge ikka.
Nii et võimalik on kõik. Tegelikult.
Uuslavastus
Kivisildnik «Pööripäeva päike»
Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Andrus Jõhvik
Muusika Feliks Kütt
Osades Lii Tedre, Ahti Puudersell, Ireen Kennik, Lauri Kink, Kaili Närep, Sepo Seeman, Ago Anderson