Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme juba aastaid otsinud seda oma ja õiget tillukest küla Vahemere rannikul, millest külmal ja hallil talveõhtul unistada. Eks unistustel ole sada erinevat nägu, just nii nagu Vahemere rannikulgi.
Aga kui me soojal septembriõhtul Laigueglia rannas jalutasime, siis teadsime, et meie eksirännakud on lõppenud. Olime leidnud just selle, mida otsisime: valge liivaranna, türkiissinise mere, iidse kaluriküla, kus suvituslinna glamuur ja kära pole kohalike igapäevast askeldamist lõplikult alla neelanud.
Laigueglia on tüüpiline Liguuria iidne rannaküla Itaalias. Otse liivarannale ehitatud majade tihe rida järsu mäenõlva ja mere vahel on justkui kindlusemüür, mille taha külarahvas end omal ajal mereröövlite rünnakute eest peitis.
Vanalinn on suurepäraselt säilinud; moodsad hotellid, palmidega ääristatud promenaadid ja maanteed jäävad kaugemale, sest mägede ja mere vahel pole nende jaoks enam lihtsalt ruumi. Parimad hotellid ongi vanalinnas, kus hommikul rõdule astudes oledki sama hästi kui rannas.
Loomulikult pole Laigueglia tänapäeval enam maailmast äralõigatud idülliline kaluriküla. Monte Carlosse on vaid 80 kilomeetrit ning kõik Rivera delle Palme kaunid liivarannad Liguuria rannikul on suvel lootusetult ülerahvastatud, aga sügisel ja kevadel on Laigueglias seevastu suhteliselt vaikne ja rahulik.
Kõige meeldivam oli jalutada mööda randa, varbad soojas merevees, Riviere Ligure delle Palme kõige kuulsamasse ja populaarsemasse külla Alassiosse. Möödunud sajandil oli Alassio rikaste ja kuulsate lemmik, tänapäeval pigem rikka keskklassi suvituskoht.
Endiste aegade sära pole aga kuhugi kadunud sadam on justkui kallite jahtide ja kiirkaatrite väljanäitus ning kuulsad moefirmad on poetänaval kenasti esindatud.
Luksusliku elu janused
Itaallased lihtsalt armastavad glamuuri nii väga. Kuigi Alassio seltsielu on värvikas, on see ometi iga päev täpselt ühesugune. Hommikul lamavad kõik itaallased kenasti rannas, ülejäänud päeva aga pühendavad oma kolme suure kire rahuldamisele: heale söögile, kallitele rõivastele ja promeneerimisele.
Kuigi vanalinn on justkui osa rannast ning paljudel restoranidel ja poodidel on kaks ust üks peatänavale, teine otse randa , ripuvad siin-seal sildid, mis rannariietes linnas viibimise rangelt ära keelavad. Nii et kui tahate kohalikku seltsielu täiel rinnal nautida, siis pidukleit ja kõpskingad kohvrisse. Ainult saksa turistid kipuvad häid kombeid eirama.
Kui päris aus olla, siis ei sõitnud me Liguuriasse rannamõnusid nautima, vaid hoopis maailmakuulsa oliiviõli saladusi avastama. Oleme harjunud tõsiasjaga, et vein ei ole mitte lihtsalt valge ja punane, vaid jumal teab mida kõike veel, õlide maitse- ja lõhnabuketist rääkimine tundub aga kuidagi veider.
Tõeline gurmaan valib aga iga roa jaoks sobiva ja parimate restoranide menüüdes on enamasti kirjas, millist oliiviõli on kasutatud.
Õli maitse sõltub kõigepealt muidugi oliivide sordist ja valmistamise tehnoloogiast, aga tähtis on ka mulla koostis, samuti see, kas puud kasvavad rannikul või kõrgel mägedes ja kas viljad on korjatud toorelt või küpselt. Loomulikult on igal tootjal veel ka omad nipid ja saladused. Tänapäeval on maailma kuulsaimad õlid enamasti pärit Itaaliast.
Algajal on kõige lihtsam valida regiooni järgi. Pouille ja Sitsiilia õlid on pikantsed ja mahlakad, Toscana terav ja vürtsikas, sobides suurepäraselt liharoogadega, Liguuria oma aga kala ning värske salatiga.
Kuna meie pere vaieldamatu lemmik on juba aastaid Taggiasche oliividest pressitud pehme ja magusa maitsega Liguuria õli, otsustasime parima tootja leidmiseks külastada erinevaid õliveskeid.
Kõige värvikam oli iidne Sommariva Albenga vanalinnas, kus õli on pressitud juba aastasadu. Tänapäeval kasutatakse küll supermoodsat tehnoloogiat, aga kõiki vanu masinaid, veskikive ja iidsed anumaid saab näha perekonna isiklikus muuseumis.
Ekskursioon õliveskis on kaunis sarnane veinikeldri külastusega. Kõigepealt tehnoloogia ja masinapargi tutvustus, siis degusteerimine ja oma kauba kiitmine.
Eestiski tuntud
Parimaks tunnistasime «Nuovo Mosto». Perenaine Mina Sommariva oli meie valikuga rahul: «See on meie parim mark, valmistatud Taggiasche oliividest, mis on küpsenud 600800 meetri kõrgusel mägedes, korjatud käsitsi ja siis kohe 48 tunni jooksul pressitud. Oh, mulle meenus alles nüüd, et Eesti polegi meile nii kauge juba paar aastat ostavad meilt natuke ka Tallinna itaalia restoranid.»
Ja lõpetuseks veel. Kui juhtute maailmas reisides nägema suure rohelise sildiga «Olivers & Co» kauplust, siis astuge kindlasti sisse. Tegemist on küll Prantsuse firmaga, aga kohapeal saab degusteerida oliiviõlisid kogu maailmast.